Meie reisi peamine eesmärk oli Kessu plika kolmas sünnipäev, aga otse loomulikult võtsime lõuna poole sattumisest viimast (tihti ju ei käi) ja üritasime kõik sõbrad ära näha.

Startisime reede hommikul, viisime ema Tartusse tööle ning sõitsime siis ise Jõgevale. Selle aasta esimene grill on tehtud ja ma värvisin mune, nii umbes üle kümne aasta 😀 Mõtlesin, et Plika peaks juba sellise värgi jaoks piisavalt  vana olema ning kuna liiga vara ei saanud värvida ja kodus oli terve nädal jube kiire, võtsin hoopis munad ja värvid Haide poole kaasa.

Plika sudis natuke pintsliga muna, koksis siis selle katki ja sõi ära 😀 Sellega tema munade värvimine sel aastal piirduski. Ehk oli siis veel ikka veidi noor.

Aga mina oleks tahtnud rohkemgi värvida, paraku oli ainult kümme muna ja lapsed olid kiiremad, mul võttis see nikerdamine ikka aega. Vähemalt oma kaks muna tegin ära, sain need Tartusse kaasa võtta ja külla minnes kingikotikesse omaküpsetatud küpsiste juurde pista.

Poiss järgis Plika eeskuju ja tundis elavat huvi ahju vastu:

Ja nii pani Abikaasa Poissi magama:

Laupäeva hommikul sõitsime Tartusse ja esimene päevakorrapunkt oli Kantersi külastus. Ma pole teda ammu-ammu näinud, tema korteris olin käinud ühe korra, 2007. aasta alguses veidi enne Londonisse kolimist. Toona oli see äsja ostetud ja remontimata, mõeldud poissmehekorteriks.

Kes oleks osanud arvata, et neli aastat hiljem olen ma seal oma kahe lapsega… Tutvun Kantersi imearmsa beebi ja mõnusa elukaaslasega (kelle mõttemaailm on mulle kohe ülimalt meeltmööda – mahemeelne) ning imetlen nende remonti. Jutustasime mitu tundi, käisime vahepeal lapsi magama jalutamas ja mänguväljakul… Oo, ja neil rippus lahe kiik elutoas, kus sai lastest pilti tehtud – jällegi tuleb meelde samalaadne pilt Plikast, mis kunagi Londonis käies Camdeni turul tegime.

Kui ma olin endaga Tartu suhtes juba mõnda aega tagasi rahu teinud ja rõõmustanud, et pole hullu, kui me seal nii tihti ei käi, sest kõik sealsed sõbrad on varsti kas Pärnust või Tallinnast kättesaadavad ning Tallinnas käia on palju mugavam, siis nüüd pean jälle tõdema, et Tartu võttis mind oma raudsesse haardesse. Seal on ikka nii mõnus… Ja Kantersi perega tahaks palju rohkem suhelda.

Tartus ringi jalutada oli üldse huvitav, polnud ju nii kaua käinud. Näiteks Vanemuise kõrvalt oli meil meeles auk, nüüd on seal aga SEB maja. Ja muidki asju hakkas silma.

Ahjaa, suvi ju tuli, salaja ja reeturlikult. Ma pole ammu reisinud, ei tulnud pähegi ilmateadet kontrollida. Nii pakkisin rõõmsalt kaasa soojad mütsid ja kilepüksid, järsku aga oleks lühikeste käistega pluusid hoopis kohasemad olnud. Kombineerisime siis kuidagi – Poisi õhuke müts sai Plikale pähe, Poisile endale jäi ainult kapuuts. Olin Plikale õhema jaki autosõidu ajaks mingi uitmõtte ajel kaasa võtnud, see oli kuldaväärt, paksemat jopet ei kasutanud nende päevade jooksul kordagi. Sünnipäevale mõeldud vahetusjalatsitega käis ta hoopis kogu selle aja õues ja kuna Liis tõi mulle Poisi jaoks paar kotitäit riideid, siis leidsime sealt kohe ka ilmaga sobiva kostüümi, täpsemalt ühe kapuutsiga vesti. Kulus marjaks ära!

Kantersi juurest kihutasime otsemat teed pidi sünnipäevale, mis toimus Tartu mänguasjamuuseumi mängutoas. Ohissand, kuidas ma sellest kohast vaimustusin! Olin sellest mitmelt poolt palju kiidusõnu lugenud, aga oma silm on ikka kuningas. Võrratu, absoluutselt võrratu koht, miks küll Pärnus sellist mängutuba pole, ah?? Jälle üks punkt Tartu kasuks, ma hakkan sellest puudust tundma.

Sünnipäev oli suurepärane – lastest polnud nende kahe tunni jooksul peaaegu kordagi midagi näha ega kuulda, nii hea koht oli. See oli etteaimatav, et Plika ennast ise lõbustab, aga isegi Poiss hängis rahulikult siin ja seal, näppis asju ja tutvus olukorraga. Täiskasvanud said rahus omavahel juttu ajada ja süüa 😀

Pärast sünnipäeva oli plaanis teine sünnipäev – üllatussünnipäev. Mul tuli see mõte juba jaanuari lõpus, aga plaanid muudkui muutusid ja lõpuks toimus lihtsalt väiksem pidu ühe sõbra pool. Oo, kuidas sai Abikaasale kokku valetatud, et mina lähen ööseks Külli juurde, et emal on Tartus töö… Tegelikult pidi ema tulema algse plaani järgi Tartusse kaasa ainult lapsehoidjaks, et ma saaks ka peol olla, aga hiljem tuligi töö 😀 Nii et kaks kärbest ühe hoobiga.

Natuke nihu läks selles mõttes, et õigeks kellaajaks oli kohal nii vähe inimesi, et ega Abikaasa ise aru ei saanud, et tegu on üllatusega, seda pidi talle ütlema 😛 Aga muidu oli mõnus, Abikaasa jäi rahule, hiljem tuli rahvast juurde ka. Mina pidasin vastu kella üheni ja läksin siis ära magama. Olin võtnud toa peokohast 800 meetri kaugusel asuvas Herne kodumajutuses – selle mõttega, et kui lapsed peaks trianglit tegema, siis saan ema kõne peale kiirelt kohale lipata. Lapsed käitusid aga absoluutselt eeskujulikult – panin nad magama, jäid hoolimata võõrast kohast väga ilusasti, läksin ise tagasi peole ja kui öösel jõudsin, polnud keegi selleks ajaks piuksugi teinud.

See kodumajutus oli igati mõnus koht, puhas ja kena. Nad andsid meile kaheinimese toa pähe nelja voodiga toa, et meil oleks parem majandada, sest lastevoodeid neil ekstra polnud. Lükkasime kolm voodit üheks suureks kokku ja panime lapsed sinna järjest magama, ise valvasime jalutsis – et Poiss ei saaks välja kukkuda. Alguses magas ema seal, hiljem mina.

Pühapäeva hommikul uimerdasime mõnusalt mitu tundi – koristasin tuba ja kotte ja autot, mõnulesime kõik päikese käes.

Avastasime, et Plika oli ema autos mingeid nuppe näppinud, nii et mingi tuli ööseks põlema jäi ja selle tagajärjel oli aku tühi. Krokodillid olid just autost välja tõstetud, nii et ema läks jala tööle ja auto jäi esialgu kodumajutuse õuele. Meie liikusime ringi käruga, autot polnudki enne õhtut vaja, selleks ajaks sai Runnilt vajalikud juhtmed ja Piia auto abiga särtsu sisse.

Käisime korra Supilinna päevi piilumas, aga seal oli meie jaoks liiga lärmakas ja rahvarohke, nii et taandusime mänguväljakule. Tänaval uitades õnnestus puhtjuhuslikult kokku sattuda Skrataga, kellega me oleme igiammu üksteise blogisid lugenud. Oi, mulle meeldivad sellised ootamatud kohtumised 😛

Siis läksime külla ühele vahvale perele mõnusalt suurde Supilinnas asuvasse korterisse, kus oli kasvamas tervelt neli paariaastaste vanusevahedega poissi, neist noorim alles täitsa beebi. Küllakutse sain pereisalt, kes oli sattunud mu blogi remonditeemasid lugema ja kommenteerima ning kutsus nende tehtud ökoremonti vaatama ja kogemusi jagama. Rääkisime jällegi mitu tundi juttu ja imetlesime ilusat kodu. Noo, kui meil oleks nii palju teadmisi ja nii kuldsed käed, kui neil, siis meil poleks siin mingit probleemi 😀 Igatahes saime jälle palju mõtlemisainet ja julgust ja infot juurde. Tänud kutsumast!

Algne plaan oli pühapäeval tagasi sõita, aga ilm oli nii ilus ja emal oli viimane töö esmaspäeval (ta oleks siis pidanud bussiga tulema) ja Abikaasa tahtis veel mingeid sõpru näha, nii otsustasimegi sujuvalt kauemaks jääda. Seega sain ma teha teoks ka oma vale minna Külli juurde ööseks 😀 Oo, ja seal oli ka nii tore, et kohe kahju on, et meil pole aega tihemini suhelda – Külli õnneks käib ikka aeg-ajalt Pärnus ja soojemate ilmadega pole enam haigused ka nii tihedad külalised, siis saab vast kergemini kohtumisi korraldada.

Jõudsime sinna alles üsna õhtul, panin Poisi kohe reisivoodisse magama, Külli pisike plika jäi ka samal ajal tuttu, Plika ja Külli poiss mängisid aga veel üsna hilise kellaajani, meie Külliga saime rahulikult jutustada. Poole üheteistkümneks oli ka mul surmauni, nii läksime siis Plikaga koos magama.

Järgmisel päeval sai pool hommikut veel jutustatud, siis käisime Abikaasaga Eedenis meile mõlemale kingi otsimas ja pannkooki söömas ning lõpuks hakkasimegi kodu poole sõitma.

Kuna ilm oli palav, ei olnud Poiss autos üldse rahul, nii et pidime palju peatusi tegema ja ma ei jõudnud oma hambaarsti ajaks Pärnusse. Poissi rahustada polnud ka võimalik, nii et lõpuks istusin tagaistmel kahe turvatooli vahel, laps süles… Oh jah.

All in all, väsitav ja väga tore reis oli. Ja ütlemata hea oli jälle koju jõuda.