Mis puutub toitu, siis olen ma alati olnud väga nõrga iseloomuga – kui millegi järele isu on, siis seda ka söön. Kuratlikult hea ainevahetuse tõttu ei pea ma ilmselt kunagi kaalu pärast muretsema (kui üldse, siis kunagi vanemas eas ehk alakaalu pärast), seega sellelt rindelt pole ka tervislikumaks toitumiseks mingit motivatsiooni oodata.
Viimaste aastate jooksul olen nii palju keskkonnateemalist lugenud, et paljud eelistused on märkamatult muutunud. Kiirtoidu tarbimisest pole aga näinud põhjust täielikult loobuda – need ajad, mil iga päev mäki isu oli, on ammu möödas, kord kuus ei ole ju hull… Ja friikartulid mulle nagunii ei maitse, burger pole ju tegelikult oma koostiselt midagi hullu. Umbes nii ma seni mõtlesin.
Eestis oldud aja jooksul olen burgerit söönud vaid ühe korra – millalgi raseduse ajal tuli hirmus isu, käisime Abikaasaga Hesburgeris. Ja teate, nii halb oli, et sellest ajast saadik pole rohkem isu tekkinud ka. Miks ei maitsenud, ei teagi – vanasti mulle Hesi burgerid väga meeldisid. Võiks ju arvata, et rasedusest tingitud maitsemeelte muutus, aga Abikaasale KA ei maitsenud.
Ühesõnaga… Mul oli täitsa hea meel, et isu kadus. Täna hommikusöögi kõrvale Tarbija24 lehte uurides nägin muuhulgas artiklit, mis juhatas kätte foto ja video katsetest mäki burgeritega. Ma ei hakka spekuleerima teemal, kas seda 14 aastat vana burgerit oli katse jaoks spetsiaalselt kuivatatud või ei, aga video oli küll päris jäle.
Isutus igatahes vaid süvenes. Eks näis, kui kauaks – kui peaks jälle tulema, küllap siis annan järele ja ei arva, et midagi hullu juhtuks (ma ei usu üldse söömise vägisi piiramisse, kõik peab tulema loomulikult ja vabast tahtest, paljude ebatervislike asjade isu lihtsalt ongi juba kadunud). Aga ilma on kindlasti parem, seega olen hirmus rahul, et igasugu ebatervislikud isud tänu sellistele abimaterjalidele vähemaks jäävad.
Kommentaarid tuletasid aga meelde, et tahan näha filmi Food, Inc. Vaatan varsti ära – eks näis, kuidas siis isudega lood on 😀
