…aga lapsed otsustavad ikka ära, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaks 😛
Ehk siis mäletatavasti mainisin hiljuti lootusrikkalt, et ehk hakkab mul Abikaasa tööle minnes hommikuti veidi oma aega olema. Otse loomulikult oli mul täna hommikul selline uni, et kõige meelsamini oleks ma kümneni põõnanud, mitte pool kaheksa tõusnud. Poiss aga arvas, et see on tõusmiseks suurepärane aeg, no ja ega Plika siis kehvem saanud olla – klõps! olid temagi silmad enne kaheksat lahti.
Üldiselt ei saa aga siiski kurta. Plika kadus otsemat teed pidi vanaema-vanaisa tuppa ja mängis seal tükk aega. Poiss jäi täpselt siis magama, kui mul oli vaja Plikale putru keeta, nii et sain rahus Plikal kõhu täis sööta. Siis ärkas Poiss üles, nii et oli vaja jälle temaga tegeleda, Plika hängis hommikusööki valmistava vanaisaga… Ja hiljem jäi Poiss jälle viisakalt selleks ajaks magama, et mina saaks omale kohvi ja võileivad teha ning nende kõrvale isegi raamatut lugeda.
Keskpäeval oli plaan kahe lapsega välja minna, aga Poiss, kelle ma korraks voodisse “käest ära” panin, jäi jälle nii magusasti tuttu, et ei raatsinud hakata teda riidesse toppima – jätsin koju ema valve alla magama. Läksime Plikaga kahekesi mänguväljakule ja veetsime seal tõelist kvaliteetaega – ilm oli mõnusalt päikeseline ja tuuline, soe, aga mitte liiga palav… Mänguväljak, mis tavaliselt lapsi täis, oli täna täiesti tühi – Plika mängis pool ajast omaette, sain teda rahus jälgida ja oma mõtteid mõlgutada. Hea oli Plikaga kahekesi olla, seda aega jääb kodus nii väheseks. Ja hirmus kahju, et fotokat kaasas polnud, oleks tahtnud mitu korda pilti teha.
Koju jõudes ootas soe lõuna ja näljane Poiss, kes pärast väikest tissi jälle viisakalt magama jäi, nii et ma sain teistega koos süüa… Ning pärast sööki läks Plika vanaisa kõrvale tuttu. Mina sain rahulikult Poissi mähkida ja tissitada ning ta jälle tuttu panna, köögi ära koristada ja nüüd on aega isegi blogi kirjutada.
Ja Abikaasa tööpäev lõppeb juba poole tunni pärast 🙂
Ühesõnaga jah. Suhteliselt sisutu postitus. Lihtsalt rõõm, et esimene päev ilma Abikaasata nii ludinal möödunud on. Miks küll ei oleks pidanudki – ühe abilise asemele tuli ju kaks.
Loen nüüd raamatut edasi. “Minu Argentina” saab kohe-kohe läbi.
