Tänu kuumale suvele, Pärnus viibimisele ja rohkele vabale ajale olen viimase paari kuu jooksul mõtisklenud päevitamise kahjulikkusest ilmselt rohkem, kui ei tea mitme eelmise aasta jooksul kokku. Üldtõed on ju ammu teada – päike on kahjulik, kasutage kreemi, bla-bla… Rohkelt teemakohalisi artikleid ajakirjanduses, kus igaüks annab ise nõu ning kommentaarides tavaliselt alati paras sõda käib… Vahetevahel tekkis mulgi tunne, et kogu see päikese kahjulikkuse jutt on kreemitootjate propaganda 🙂
Ei, aga tegelikult ka. Võib-olla on asi selles, et ma usaldan Bioneeri portaali keskmisest ajakirjandusest rohkem. Nende suunitluse pärast, ilmselgelt – tean, et artiklite autorid on mõistlikud inimesed, kes pole roheajupestud, vaid lihtsalt eluolude sunnil (allergiline laps jm) selle eluviisiga tutvunud, omaks võtnud, selle osaks saanud… Ja ma olen kindel – ka nende materjalis on kohati faktivigu ja muud taolist… Siiski, üleüldiselt loen ma mõttega pigem nende kirjutatut, kui Tarbija24 nõuandeid 😉
Täna sai siis päevitamise ja päikesega seotu kohta mälu värskendatud. Kasuks ikka!
Ja no tõesti, kokkuvõtteks on mul lihtsalt siiralt hea meel, et minu meelest on päevitamine üks maailma kõige tüütumaid tegevusi – et ma ei kannatagi pikemat aega kuskil kuuma käes vedeleda. Sest väitku inimesed mida tahes – näiteks seda, et kõik meie esiemad tegid päevad läbi päikese käes tööd ja polnud neil häda midagi, miks peaksin mina endale liitrite kaupa kreemi peale määrima… Esiteks on tänapäeval päikesekiirgus intensiivsem ja kahjulikum, teiseks ei viibi enamik meist päevad läbi väljas, seega nahk on päikese suhtes ka tundlikum, kolmandaks fakt, et nahavähki ja melanoomkasvajaid on rohkem kui enne… No mulle sellest kõigest piisab, ausõna.
Samas olen ma mugav, laisk ja ihne – kindlasti ei viitsi ennast iga natukese aja tagant kreemiga määrida ega selle peale varandust kulutada. Nii et minu päikesepoliitika? Eh, eks see jäi suhteliselt samaks, sain lihtsalt juba ära otsustatus kindlust juurde.
Suvisel ajal kella 10/11-15/16 vahel mitte pikemat aega päikese käes viibida. Kui on teada, et nii juhtub, SIIS kreemi kasutada. Muul ajal ilmselt ei viitsi. Nii mugav olen küll, et kui peaksin õhtupoolikul peale viite randa ujuma minema ja seal päevitusriiete väel ringi lippama, siis loodan, et päike pole enam NII intensiivne. Eks see ole alati ka sisetunde küsimus – kui palav tol hetkel parajasti on.
Mitte hoolida päevitusest kui ilunormist – no ma pole seda ka juba aastaid teinud. Jajaa, ma olen nõus, et (mõõdukalt!) pruun nahk on kenam küll kui lumivalge 🙂 Aga ma tõesti ei kavatse selle nimel ennast piinata ega tervist kahjustada. Mulle piisab täiesti sellest juhuslikust joodikupäevitusest, mis nagunii iga suvi väljas käies tekib – spetsiaalselt päikese käes praadijat ei saa minust kunagi.
Laste puhul on natuke teine teema. Põhimõtteliselt oleks nagu nõus sellega, et alla kahestele võimalikult vähe kreeme peale möksida. Samas jällegi – pigem panen pooleteistaastasele ökopoest ostetud kaitsekreemi, kui lasen tal pikemat aega kuuma päikese käes niisama ringi joosta – olen seda kuskil varem ka öelnud, et ei saa teda alati pealaest jalatallani kinni katta ja varjus hoida. Nii et Plika on juba kindel kreemi kandidaat, Poisiga vaatab järgmine suvi, kui liikuv ta on 🙂
Kui ma peaks praegu miskise uue kreemi ostma, siis kas midagi siit või siit valikust. Mitu korda kallim, kui tavalised kreemid, aga ise kasutaks nagunii harva ning laste nahapind on õnneks väike. Hetkel valiksin ilmselt Lavera SPF20 sprei, sest see on sutsu soodsam, kui teiste firmade tooted ja nii väikese lapse puhul eelistaksin SPF20 15-le. Ise kasutaks sama, kahte pudelit kohe kindlasti ei ostaks.
Aga see suvi saan veel olemasoleva kreemiga hakkama, järgmine aasta vaatame uuesti!
—
Ja selle jutuga, et “mina küll ei viitsi mingeid kalleid ökotooteid osta, ei saa need tavatooted ühti nii kahjulikud olla, neid ju lubatakse igal pool müüa” võite kukele käia, ausõna. Igast p*ska müüakse – sest nende tootjad on suured ja võimsad ning raha loeb. Kui on arunatukest peas, siis uuri ja mõtle. See ongi fakt, et tänapäeval on KÕIK võrreldes 50-100 aasta taguse ajaga mitu korda kahjulikum, vähki tekitavam, bla bla… Ja see ongi fakt, et keskkonnateemat ja sõna öko on hakatud kasutama inimeste valimatuks rohepesuks, et aga rohkem pappi nõuda… Mis ei tähenda sugugi, et kõik keskmisest kallimad mahetooted oleks mõttetud ning kõik tavatooted okeid. Mis ei tähendaks, et ma ei võiks üritada intelligentse inimese kombel teha mõistlikku valikut lähtuvalt kohalikkusest, hinnast ja puhtusest… Nii hästi-halvasti, kui ma seda oskan ning mu rahalised vahendid seda võimaldavad.
Jah, kõik meid ümbritsev on kahjulik ning me ei saa paljude asjade suhtes midagi ette võtta (hea öelda, et koli saastatud õhuga linnast maale metsa, töö seab piirid ja nii edasi) – aga on asju, mille suhtes SAAB. Ja ometi võiks ju. Aga kui ei viitsi, eks siis tarbige seda p*ska edasi. Sama mõtlematult, kui mõned inimesed ostavad pikemalt mõtlemata kõiksugu (sh täiesti mõttetut) kraami, mida väidetakse olevat ökosõbraliku.
Mõistusega tuleks asja võtta, mõistusega…
Mul endalgi on veel pikk tee minna. Ma ei viitsi sugugi alati keskkonnasõbralikkusele mõelda, ei oska sugugi alati adekvaatselt hinnata, mis on rohepesu ja mis mitte, ei viitsi sugugi alati kõiki silte ja koostiseid läbi lugeda ning usaldan teatud firmade toodangut ja poodide valikut pigem pimesi, nende mainest tulenevalt. Aga ma vähemalt üritan 🙂 Ja olen kindel, et teen sellega endale ja oma perele teene…