Võtsin täna nõuks olla parem, kui olin eile – ehk töötada nende koduse elu külgede kallal, millega ma rahul pole. Täpsemalt – mitte mingil juhul Plika peale karjuda (ma küll kõigest väest üritan ennast tagasi hoida, aga vahel, kui ta toiduga plätserdab või absoluutselt ei ütlemisele ei reageeri, tõstan tahtmatult häält), võimalikult vähe üldse närvi minna ja isegi kui lähen, selle juures rahulikuks jääda… Ning teadlikult vähem aega arvutis ning rohkem lapsega veeta. Et siis sel ajal, kui ma tõesti arvutis istun ja midagi vajalikku/huvitavat teen, võiksin talle süümepiinadeta öelda, et mine mängi praegu omaette, emmel on tegemist.

Kõik õnnestus suurepäraselt. Ei karjunud kordagi. Läksin närvi minimaalselt ja suutsin Plikale alati rahulikult ära seletada, miks nii ei tohi, ning ta õigemale teele suunata. Istusin arvutis hommikul pool tundi, õhtupoolikul tunni ja pärast Abikaasa koju tulekut rohkem. Olime Plikaga hommikupoolikul õues tavalise tunni asemel peaaegu kaks, lisaks käis Abikaasa temaga pärast tööd tunnikeseks mänguväljakul, mina koorisin ja tükeldasin samal ajal kodus supimaterjali. Plika lõunaune ajal õmblesin kinni augu Abikaasa jopes, oma jope voodris ja Abikaasa õe poisilt laenatud papude lahtihargnenud krõpsu ning pesin masinatäie pesu.

Sorteerisin Plika riideid ning mõtlesin välja süsteemi, kuidas nende suurustest võimalikult täpne ülevaade saada. Jõudsin kõik riided, mis tal sahtlis olid (ehk need, mis praegu aktiivses kasutuses) süsteemi järgi ära pildistada ja mõõta. Nüüd õhtul, pärast Plika magamaminekut, olen tegelenud kohvritäie riiete pildistamisega – nood on Plikale kas juba väiksed või veel suured. Nüüd on vaja veel mõõdud ja suurused fotode failinimeks kirjutada, siis ongi kõik valmis ja peaks olema tunduvalt kergem aru saada, kas mul on mõtet/vajadust Londonist uue ilmakodaniku jaoks enne Eestisse tagasi kolimist veel miskiseid riideid varuda.

Ühesõnaga… Rahul olen endaga 😛 Ja üritan homme samas vaimus jätkata.