Üks asi, mida ma Londoni juures siiralt vihkan, on kõikvõimalikud annetuste lunijad. Juba see on piisavalt halb, kui nad sulle tänaval ligi tikuvad, aga siis on vähemalt võrdlemisi kerge neid ignoreerides mööda kiirustada.

Eriti ülbed ja vastikud on aga nood isendid, kes tulevad koduukse taha. Enamasti olen ma siis hommikumantlis või näen muidu eriti ebakaubanduslik välja, tegelen ei tea millega ja siis pean järsku kuulama välisuksel tiraadi orbudest, vähihaigetest või millestki kolmandast.

Minu kodu on minu kindlus ja ma olen VÄGA häiritud, kui mind siia segama tullakse. Minu meelest on see ebaeetiline ja ei tekita kohe mitte kuidagi soovi neile mingit raha anda.

Tänane idioot otsustas tulla sel ajal, kui Plika lõunaund magas. Meie uksekell ajab surnudki üles. Võite kolm korda arvata, kas ma olin tavalisest veel kümme korda tigedam või ei.

Eestis on kleepsud, mis paluvad rämpsposti mitte panna, ma peaks panema uksele kleepsu, mis käsiks annetuste küsijatel eemale hoida.

Aaargh!