Kui mul eile õhtul lõpuks nälg tekkis, aga kodus suurt miskit süüa polnud, proovisin kõigepealt Kessut poodi saata (ta elab, eksju, praktiliselt kõrvalmajas, seega loogiline valik). Saatuse tahtel oli ta just siis lapsega üksi, nii et ei saanud liikuma. Kats, kes autoomanikuna minu emergency listis teisel kohal oli, ei olnud elu sees näinud ega ostnud seda pakimakaronirooga, mille järele mul neelud käisid, küll aga oli ta just kodus ahjurooga kokanud ning tõi mulle hoopis seda. Õhtul kell pool kümme 🙂 Maitses hää!

Viis minutit tagasi, kui ma emaga rääkisin, kuulsin justkui uksekella helisevat. Aknast piiluma minnes (aknani on lühem maa, kui läbi kahe ukse välisukseni, mis pealegi lukus on) nägin Kessut, kes ulatas mulle tükikese juustukooki, mille pilti nähes ma eile õhtul suud vesistasin. Udupeen!

Pipsil ja Markol on mõlemal parem – peale peavalu suuremat häda pole. Minul oli mäletatavasti eile peavalu, mis oli ilmselt peamiselt vähesest söögist ja vedelikupuudusest, seega peaksid nad homseks ennast sama hästi tundma, kui mina praegu. Vaskal on ka ainult peavalu alles.

Mina tunnen ennast täitsa hästi. Natuke õõnes olemine veel on, aga see on ilmselt ikkagi vähesest söömisest, isu pole veel eriti tagasi tulnud. Emaga on muide täpselt sama lugu – peale isutuse on muu suht korras ja energia taastunud. Noh, päev on veel pikk, küll tuleb isugi.

Plika jäi eile õhtul kell kümme ilusti magama, ärkas korra poole kuue paiku tissiks ja tudus siis kaheksani. Chillisime hommikul niisama, tegime tule pliidi alla, nüüd magab tema hommikuund ja mina plaanin hommikusööki. Kessu kook ju lausa karjub: “Söö mind!”

EDIT: Söödud. Maitses veel parem, kui välja nägi 😛

Ja paari tunni pärast peaks Mees oma perega ka kohale jõudma. Ja päike paistab 🙂