Ringreis siis selleks korraks jälle selja taga ja oleme õnnelikult kodus tagasi.

Ärkasime hirmvara – pool seitse. Plaanitud poole kaheksane väljumine lükkus sujuvalt ja ettearvatavalt kella kaheksa peale, aga jõudsime täpselt selleks ajaks, mil vaja oli.

Autos sain mõnuga raamatut lugeda, Tallinnas jõudsime Piritalt läbi käia ja õekesele sünnipäevakingiks tehtud fotoraamatu ära tuua (omaraamat pakub sellist teenust, ma jäin tõepoolest väga rahule – nüüd ainult raamatuid albumite asemel tahakski, paraku liiga kallis lõbu. Kahju, et ei tulnud meelde ühtki fotot teha, kui õeke Rootsi tagasi jõuab, siis ehk teeb ja saadab mulle), sadamas veel veidi oodatagi.

Kuna Relax Cafe avati alles üheteistkümnest, läksime seniks Norde Centrumi Rimisse, kus õeke otsemat teed salati ja saiakeste lette rüüstama tormas – rootslaste värk, noh, nende arusaam kartulisalatist on ju kartul ja majonees 😉

Mina veetsin enamik ajast lapsega ringi rallides, sest paigal olles kippus viuviu peale tulema.

Kohvikus seadsime ennast mõnusasti sisse, jõime alustuseks suured kakaod-latted ning tellisime siis kolmekäigulise ärilõuna, millest end kolme tunniga läbi närida. Seal olid lihtsalt päevasupp, -praad ja -magustoit, mida kahe- või kolmekäigulisena (kokku vastavalt 85 või 95 kr) tuli soodsam tellida – kuna nälg oli alguses suur ja aega küllaga ees, tundus proovimist väärt. Etteruttavalt võin muidugi ära öelda, et kõigi kõhud said kaugelt liiga täis – supi oleks võinud rahulikult võtmata jätta.

Kohvik oli igatahes mõnus ja päevapakkumiste hinnad normaalsed – võib teinekordki tagasi minna. Laps pidas ennast eeskujulikult üleval – viuviu tuli ainult kahel korral ja natuke, muidu istus süles, imes tissi, magas oma toolis ja chillis õla peal. Kaaskülastajaid me vast väga palju ei häirinud.

Maris käis hommikul tunnikeseks läbi ja Kaidi pärast lõunat. Kolmest hakkasime Tartusse sõitma ja veerand kuus olime koduukse ees. Töö kiire ja korralik 🙂

Oi, aga Plika sai NII palju kingitusi! Õeke tõi talle maasikatega kleidi, lepatriinudega sokid, lambasussid ja krabisevate lehtedega raamatu ning Maris Mehhikost vahvad traksipüksid. Lisaks leidis ema need ägedad Nuki jalgpallilutid, mida juba mõnda aega otsisin, sest neid olevat piiratud koguses ja oli vaja seega ette ära osta (alates kuuendast elukuust, selleks ajaks on need ilmselt otsas). Isegi mina sain kingituse – ühe kohvišablooni, mida jõulude ajal nillisin, koos väikese raputamiseks mõeldud topsi ja kardemoniga 😛 Ja siis muidugi veel see superäge kinkekott – miks, oh miks, ei võiks see olla päris käekott? See näeb lihtsalt NII hea välja!

Aga koju jõuda oli ka ütlemata mõnus. Kõik oli viimsete pisiasjadeni korras, nii hea oli olla. Panin kööki ja vannituppa Pärnu Maxima lõpumüügist ostetud 15-kroonised nunnud nagid üles (juba pikka aega mõtlesime, et oleks juurde vaja) ja kiljusin vaimustusest.

Hahaa, aga üldiselt – ega minuga nüüd kergem elada pole. Nüüd on minus jälle välja löönud see pool, kus ma ei kannata ühtki vales kohas olevat asja – teen märkusi sentimeeter lahti oleva sahtli ja diivaninurgale unustatud sokkide kohta. Eks vaatame, kaua nad vastu peavad 😉

Aga nüüd on küll aeg põhku pugeda, sest homne äratus on pool kaheksa – mu detsembri alguses kinni pandud naistearsti aeg jõudis lõpuks kätte, lähen rasedusjärgsesse kontrolli. Ja õhtupoolikul on Plika igakuine tehnokontroll (sealhulgas viisikvaktsiini esimene süst, võeh) – ma ei jõua ära oodata, et teada saada, kui palju ta kaalus ja pikkuses juurde võtnud on.

Kaalust, muide. Ema ostis nimelt koju uue kaalu ja kui see ikka õigesti näitab (ema väitel näitab, sest tema kaaluvat alati sama palju ja number klappis), siis mina kaalun nüüd 63 kilo – isegi vähem, kui enne rasedust. Ema arvates mõjus see säästurežiim, mida Mehega viimased kuu aega harrastasime (Mees oli ka umbes viis kilo kergem) – hoidsime ju söögi pealt kokku, nii mis kolises.

Vahva igatahes. Nüüd on mu mõõdud-kaalud siis jälle jonksus… Kuni järgmise korrani.