Parim paik hommikusöögiks on ometi keset köögilauda!
Leidlikke näiteid lapsele improviseeritud lõbustusatraktsioonidest ehk turvahäll, mis on ukseauku kiigeks riputatud…
…ja minu hommikumantel, mille Mees ukselingi ja riidekapi ukse vahele seotud nöörile riputas – lapsel oli hirmus põnev selle äärt kätega sudida.
Alguses tundus küll, et on ilgelt nõme, aga…
Kontaktide akna saab layouti alt vanaga suhteliselt sarnaseks muuta, kõik üleliigsed tilulilud ja peened uuendused annab maha võtta. Mida muuta ei saa, sellega harjub väga kiiresti ära.
Kui mõlemal vestlejal on olemas uus MSN, ei pea fotode näitamiseks neid enam reaalselt alla laadima. Need ilmuvad üpris suurelt vestlusaknasse ja siis saab ise valida, kas vaatad niisama või salvestad endale ka. Kuna ma pooltel juhtudel tahan fotosid lihtsalt näidata, ilma et teisel inimesel oleks vaja neid faile endale saada, hoiab see tohutult aega kokku.
Miskipärast tuli mul selle uue versiooniga läbi MSNi saadetud failidele automaatne nendepoolne viirusetõrje peale, mis ilgelt aega võttis, aga selle sai õnneks maha võtta. Hiljem XP-ga läpakas MSNi uuendades seda tõrjet ei tulnud – võib-olla on mingi Vista teema siis. Igal juhul saab maha võtta.
Uus MSN lubab olla korraga sisse logitud mitmest arvutist – ei ole enam nii, et kui näiteks lauaarvutist sees olles läpakakaane lahti teed ja MSN automaatselt sisse logib, siis teisest samal ajal kohe välja lähed. Mulle meeldib.
Messenger plus uuendas ennast ka lõpuks ära – ma juba tükk aega ootasin. Ma salvestan nimelt sellega oma vestlusi – seal saab parooli alla panna. Parool on vajalik, sest eales ei tea, kes mu arvutisse sattuda võib, salvestamine üldiselt on vajalik selleks, et hiljem on hea mingit infot järele vaadata, ei pea seda kuskile eraldi kirjutama. Ja otsida saab kergesti absoluutselt kõigi chat logide sisust, ei pea neid ühekaupa lahti tegema. Ühesõnaga Messenger Plusi salvestamise võimalused on palju funktsionaalsemad kui MSNil endal.
Lisaks võimaldab see jutuaknasse tavalisest mitu korda pikemat teksti kirjutada (millegi pikema kopeerimisel näiteks tuleb kasuks), away olekule personaalne teade külge panna (kus sa oled, millal tagasi tuled jne) ja muidugi neid haigeid hääli saata 😀
Salvestamisest ja pika teksti kirjutamisest tundsin kohe häirivalt puudust – mitu korda oleks vaja olnud mingist vestlusest hiljem infot üle lugeda, mitu korda pidin pikemat juttu kopeerides seda paari lause kaupa tegema, sest rohkem ei mahtunud.
Nüüd avastasin veel, et Plus võimaldab kuidagi nii teha, et saad oma teisi e-maile ka MSNi kaudu lugeda ning ta viskab teavitusi ette, kui meilid tulevad – ülimalt tervitatav nähtus. See käis kuidagi pop3 vms kaudu (ausõna, ma ei tea sest teemast suurt miskit) – kui saaks oma Hoti ametliku aadressi kirjad ka MSNist välja hüppama panna, oleks ülikõva – ma unustan muidu alati seda meili kontrollida. Eks ma homme uuri täpsemalt.
Näe, lõpuks läks hoopis Msg Plusi kiitmiseks kätte ära 🙂 Siinkohal oleks kindlasti kohane hoiatus, et ärge JUMALA EEST seda sponsorprogrammi installige, seal saab täiesti no, I refuse to give my support valida – muidu on teil arvuti hiljem p*ska täis.
Aga ilma sponsorita on see tore väike asjalik progejupike, mis teeb elu mugavamaks ja lõbusamaks.
Mul on tunne, et uuel MSNil on veel mingi hea asi, mille ma hetkel lihtsalt kirja panna unustasin. Kui kunagi hiljem meelde tuleb, siis täiendan. Igatahes – ma juba täitsa soovitan!
Võib ju võtta nii, et me käime Pärnus puhkamas, eks? 😉
Kõigepealt olime eile tavalisest kauem üleval (saime nii poole kahest või kahest magama). Selle tagajärjel magasin mina täna veerand üheteistkümneni (Mees ja Plika tõusid juba enne üheksat).
Pärast poole päevani kestnud hommikumantlis luuserdamist toppisime ennast lõpuks riidesse ja läksime jalutama, et laps ikka oma värske õhu normi kätte saaks.
Hiljem kodus lõunasöök, siis niisama äraolemine, siis õhtusöök ja siis jälle niisama äraolemine. Nii see päevake läbi saigi 🙂
Okei, ma pean tunnistama, Mees on minust tunduvalt tublim olnud – peale varase ärkamise olid temal ka hommikust saati riided seljas (mina olin see hommikumantlilohe) ning isegi poodidesse jõudsid nad emaga õhtupoolikul – Mees tahtis ema autoga sõitmist proovida, mina jäin lapsega koju.
Plika ei väsi mind meeldivalt üllatamast – ta peab ennast lihtsalt nii hästi üleval! Eks oma osa ole muidugi nii selles, et ta on juba natuke vanem, kui ka selles, et siinsed näod ja keskkond hakkavad talle juba tuttavamaks saama.
Igal juhul on ta olnud enamik ajast paras rõõmupallike – muudkui seletab ja laliseb omaette, naeratab laialt, istub meie söögiaegadel viisakalt turvatooliga laua ääres ja kõristab oma lambukestega, laseb vanaisal ennast väikse kõdi ja lollide nägudega naerutada… Vahel muidugi on väsinud ja viu-viu ka, aga seda kindlasti mitte rohkem, kui kodus olles, pigem isegi vähem. Isegi õhtul mängis tükk aega omaette lambukestega ja rääkis vanaemaga juttu, ei mingit virinat ja kussutamist. Kui ma ta lõpuks voodisse panin, magas praktiliselt minutiga.
Pildi peal on hetk tänasest õhtust, kui Plika vanaemaga telekat vaatas.
Käisime ennist Plikaga jalutamas – kuna käru pole kaasas, siis linaga ning nagu Pärnus ikka, suundusime mere äärde.
Meretee algusesse oli pargitud üksjagu autosid, mis oli suhteliselt kummastav – tavaliselt pole neid seal ühtki.
Mere äärde jõudes nägime, et kaugel-kaugel on ridamisi musti täppe – no neid oli ikka PALJU. Jalutasime mööda jääd tükk maad edasi, aga täppideni ei jõudnudki – üks inimene tuli tagasi ja kinnitas, et tegu on tõepoolest kalameestega.
Igal juhul oli see väga ulmeline vaatepilt – nii kaugele, kui silm seletas, oli kõik täiesti valge ja vaikne, maa ja taevas ühte sulanud, silmapiiri polnud praktiliselt nähagi… Ja siis need mustad täpid. Selja taha vaadates paistis tumehall linn.
Kahju, et fotokat kaasas polnud.
Kus saaks nelja- kuni kuueliikmelise seltskonnaga päevakese mõnusalt aega veeta, kui seltskonnas on kolmekuune laps?
Saame teisipäeval Tallinnas õekesega kokku (mina, Mees, Plika, ema), kaks sõbrannat ühinevad ka mingitel hetkedel. Oleks vaja hommikul kümnest päeval kolmeni kuskil olla… Kus oleks piisavalt rahulik ja… Saaks mähkida ja… Süüa ilmselt… Ja et laps saaks vajadusel puhata ja magada (turvatoolis magab ta tegelikult suht igal pool, kui liiga kärarikas pole). Mingit sellist kohta. Või kohti.
Ema tahab marsruudi peensusteni ette planeerida – kuni selleni välja, kustkaudu sõita (liiklust ju ei tunne, teeremontide kohta peale Vabaka ei tea) ja millisest Statoilist tankida. Praegu on teada ainult nii palju, et hommikul kümneks läheme D-terminali ja kolme paiku tahaks hakata Tartu poole sõitma.
Aga mis vahepeal teha, selles polegi päris kindel. Viimati Tallinnas elamisest on üksjagu aega möödas ning – olgem ausad – ega ma siis ka väikelapsele sobivates paikades ei hänginud, pigem vältisin neid nagu tuld 😀
Ühesõnaga hüva nõu oleks vaja.
EDIT: Mehele soovitati Relax Cafed. Kodulehe põhjal paistab väga mõnus olevat, päevapakkumiste hinnad on Tallinna kohta täiesti normaalsed ja vähemalt viimase nädala omad ajavad ka suu vett jooksma… Lastenurga ja söögitoolide olemasolu annab vist lootust, et kuskil ka mähkida saab. On kellelgi selle kohaga reaalseid kogemusi?