Grr
Oleks pidanud Mutti uskuma ja mitte uut MSNi installima. ÜLDSE ei meeldi. Ja seadeid ei viitsi ka hetkel näppida.
EDIT: Aga postkast avaneb nüüd Firefoxis, mitte IE-s!!! Selle nimel olen nõus paljugi andeks andma 😛
Unekott
Käisime arsti juures. 57 cm ja 5910 g. Väiksemad tulemused, kui eelmisel kuul, aga kilokese siiski juurde võtnud. Süles ringi tassida on juba päris väsitav 🙂
Vastuseks
Sain eilsele “murekirjale” nii palju vastukaja, et mõtlesin kommentaari asemel veel ühe postituse kirjutada.
Ma olen täiesti nõus, et hobide puhul pole vaja mingeid meeletuid teadmisi – nendega võib tegeleda just täpselt nii algelisel ja amatöörlikul tasandil, kui parasjagu huvi on.
Minu probleem on selles, et nood kaks suurimat hobi seostuvad üks-üheselt minu ainsate töökogemustega. Ja hobidega tegelemine tuletab mulle ikka ja jälle meelde seda ebakindlust, mida ma tundsin tööl – hoolimata sellest, et mul oli teadmisi piisavalt, et ma sain alati hakkama, et ma olin hinnatud töötaja – ma ise tundsin tihti, et peaksin rohkem teadma.
Ja see polnud päris sama situatsioon, mida kirjeldab Mutt: et talle meeldib tema praegune töö, kuna ta õpib kogu aeg miskit uut juurde.
Fotopoes oli asi selles, et ma ei TAHTNUDKI midagi juurde õppida. Jah, muidugi viisin ma ennast meelsasti kurssi igasuguste uute toodetega, aga ebakindlust tekitav teema – peegelkaamerad, objektiivid, välgud – noist teadsin ma vaid väga üldisi asju. Algajale oskasin soovitada ja komplekte kokku panna, aga asjatundjamate puhul jäin hätta – kõik need numbrid, detailid ja seosed pole mind kunagi huvitanud. Minu jaoks oli see kõik nii igav ja keeruline, et ma lihtsalt ei viitsinudki seda teemat endale rohkem selgeks teha – nonde väheste asjatundjate puhul kutsusin lihtsalt kolleegi, kes asja rohkem jagas. Aga ebakindlus ikkagi jäi 🙂
Kohvikus oli asi selles, et polnudki miskit juurde õppida. Latte arti valdasin nende nõuete kohaselt perfektselt, ehkki latte arti enda mõistes on see suhteliselt algtase. Ja mis puutub sellesse, et ma ei tee vahet kohvi sortidel, kangusel ja kvaliteedil – ega keegi ju ei käskinudki seda teha. Muidugi pidi kohv kvaliteetne olema, aga espresso kvaliteeti on lihtne kontrollida – kui kreemjas “vaht” oli peal, siis oli hea shot, kui seda kihti seal peal polnud – kohv oli must – siis ei kõlvanud, tuli uus teha. Maitsma või maitsetel vahet tegema ei sunnitud kedagi. Seal tundsin ma ebakindlust pigem sellepärast, et järgmine aste oleks olnud supervisoriks saamine ja ma VIHKAN inimeste õpetamist… Mis oleks siis olnud üks minu töökohustustest. Piima tegemist ma ei oskagi korralikult õpetada, mis siis, et ma oleks suutnud vähimagi kahtluseta ennast välja bluffida – teha näo, et oskan ja õpetada selgeks ka 🙂
Ühesõnaga – tegelen oma hobidega rõõmsalt edasi ja katsun neist mitte töö kontekstis mõelda. Ning üritan mitte põdeda kutsumuse üle, küll see ka ükskord tuleb. Leian ma siis oma niši foto-, kohvi- või hoopis mõnes kolmandas valdkonnas.
Veel üks pisike inimene
Kui esimene jõululaps otsustas kaks nädalat varem tulla, siis teine viivitas selle eest kaks nädalat tähtajale peale.
Üks uus plikapõnn jõudis täna siia ilma 🙂
Ei tea, millal me ükskord teda päriselt näha saame, loodetavasti järgmine kord Pärnusse minnes… Ma ei jõua fotosid ära oodata!
Küla peal
Kui ma eile veel kirjutasin, et mänguasjad Plikale mingit huvi ei paku, siis täna hommikul kõristas ta juba mõnuga lambaid. Ma ei tea, võib-olla vehkis niisama käega ja lambad jäid lihtsalt ette, aga tundus, et tal oli lõbus, vähemalt natuke aega.
Üritasin täna veidike normaalsemat päevaplaani juurutama hakata, mis tähendas, et läksin eile juba veerand kahest magama (seadsin eesmärgiks 12-1 vahel, natuke läks üle, tavaliselt olin muidu ikka kolme-neljani üleval) ja ärkasin hommikul kella üheksast. Äratuse peale muidugi, ilma selleta oleks ikka keskpäevani põõnanud. Poole kümnest sain päriselt ka üles 🙂
Nii et saime enam-vähem normaalsel ajal hommikust süüa ning juba pool kaksteist kodust välja – Maximasse suuremale toiduretkele, kõik söök oli otsas – leivast-saiast õli, jahu ja munadeni välja. Arve läks pea 600 kr. Peaksin selle kuradi inflatsiooniga juba harjuma hakkama. Noh, vähemalt pole niipea peale piima midagi vaja.
Siis viskasime söögid kähku koju ja kärutasime Kessu juurde. Juba üle kuu aja oleme lubanud külla minna, täna jõudsime siis lõpuks tegudeni. Meid ajendas puhtalt omakasupüüdlik motiiv – olime hakanud Kessu soovitusel Hustle‘it vaatama ja sattusime vaimustusse (nagu Ocean’s Eleven), aga mingid osad olid torrentis vigased ja õigeid polnud saada. Kessul oli kõik neli hooaega plaatidel olemas, saime laenuks.
Ühtlasi vaimustusime nende korterist (mõnusalt suur, heas kohas, aiaga) ja hakkasime plaani pidama, kuidas müügis olev naabrite oma (täpselt samasugune, peegelpildis) ära osta. Unistada ju võib 😛
Laps magas tükk aega akna taga aias perepreili kõrval rahulikku und. Kui lõunauinakuga ühele poole saadi, tehti lähemat tutvust ka:
Aga lõpetuseks hoopis selline küsimus: kui vana peaks laps olema, et ma võiksin loomade varjupaika vabatahtlikuks minna, ilma et ma talle sealt kogemata mingeid haigusi koju tooks? Mees arvas, et praegu veel küll ei tohi.