Lepa lugu

Nagu mulle on kurdetud, ei saa mõned teist ikka veel päris hästi aru, kes on see saladuslik Lepp, kellest ma kogu aeg räägin.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama kuskilt juunikuust, kui ta meile tööle tuli – minu jaoks oli ta tükk aega vaid näota nimi poodidevahelises MSNis. Mingil hetkel pressisin temalt süüdimatult välja lubaduse, et ta peab mulle kommi tooma (Selgituseks: me tellime teistest poodidest pidevalt mingeid kaupu ja see oli hetk, kus ma lubasin talle midagi saata ning küsisin, kas ma saan nüüd kommi. Tema strateegiline viga oli mulle seda lubada 😀 Faktide mõttes: ta pole kommi siiani toonud, SELLE eest vähemalt mitte).

21. juunil lõpetasid nende kolmest uuest töötajast kaks ühel päeval keskkooli ja oli vaja, et keegi asendaks. Mina olin ainus, kel oli võimalik minna. Nii me üksteist esimest korda nägime.

Seda ma olen varemgi maininud, et mul olid nende poe suhtes eelarvamused, aga see päev oli väga chill. Meil oli mõlemal juhtumisi hea tuju ja juttu jätkus.

No ja siis ta mulle meeldima hakkaski 😛

Seega ajasin talle edaspidigi poodidevahelises MSNis süüdimatult kahemõttelist juttu – mida edasi, seda rohkem.

Mingil hetkel võtsin kindlaks nõuks ta suvepäevadel ära lohistada, kui ta sel muidugi juhtuda laseb.

Lasi. Ehkki me siiani vaidleme, kes kelle ära lohistas 😛

Sellest, kuidas ma pikemaks nende poodi tööle sattusin ja päriseks jääda otsustasin, kirjutasin samuti ülalmainitud postituses.

Aga ausalt, mul polnud algselt mitte mingeid taolisi kavatsusi. See pidi olema flirt… Lihtne seks. Ma ju pidin uuel aastal välismaale tööle minema. Ma ei otsinud mingeid tundeid ega suhet, tahtsin olla vaba ja lihtsalt vahetevahel ringi seksida.

Paraku on ikka nii, et kõik kipub kavatsustele vastupidiselt minema.

Enne, kui ma arugi sain, olin mässitud veel suuremasse suhete sasipuntrasse, kui ma ette kujutadagi oleks osanud. Seebiooper, mille sisuks muuhulgas seitsmendat kuud rase eks (kes mulle üksvahe meetripikkusi kirju kirjutas, õnneks on nüüd pikemat aega vaikus, loodetavasti jäädavalt), täiesti ootamatult ja kiiresti tekkinud väga tugevad tunded, meeletult palju uusi kogemusi, kohti, inimesi…

Ja olukord ei ilmuta mingeid paranemise märke, pigem vastupidi!

Niimoodi siis.

Aga seda võin ma küll siiralt tunnistada, et ma ei mäleta, millal viimati nii õnnelik olin 🙂 Väga ammu…

PS. Välismaale ma ilmselgelt ei lähe 😉

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top