Ma otsisin üht vana sõnumit ja vaatasin vanu SIM-kaarte läbi. Seda sõnumit polnud. Küll aga lugesin läbi terve hulga A sõnumeid ja mulle tuli terava selgusega meelde, kui õnnelik ma temaga olin. Ja miks ma olin.
See on hea, et tuli. Mul oli siiani vaid teoreetiline teadmine, et olin temaga koos olles meeletult õnnelik, aga viimasel ajal ei suutnud ma enam ühtki reaalset hetke meelde tuletada, kõik tundus tagantjärele nii igav ja mõttetu…
See ei olnud mõttetu. See oli vast kõige mõttekam asi minu elus. Aga ma kasvasin sellest välja. Ma ei taha seda enam tagasi. Nüüd on uued asjad, mille pärast südant valutada, uued asjad, mis mulle korda lähevad.
Aga ma olin ÕNNELIK. Nüüd ma mäletan, et ma seda olin. Ja kuna ma mäletan, siis tean, mille poole püüelda 🙂