Mul on probleem. Ma ei oska enam kirjutada. Kas te panite tähele, et ma ei teinud eile mitte ühtegi sissekannet (öised ei lähe arvesse, sest kuupäevast hoolimata olid need minu jaoks üleeilse päeva lõpp)?
Tegelikult oli eile hea päev. Mul oli töö tegemise tuju ja likvideerisin ära suurema hulga igasuguseid lahtisi otsi, mida oleks tulnud teha juba mitu kuud/nädalat/päeva tagasi.
Kõige selle tulemusena olin õhtuks nagu laip. Mis ei takistanud mul Muraka ja Kantersiga öösel kella kolmeni joomast ja elu üle arutamast. Eraelu ja tööelu.
Põhiliselt nutt ja hala.
Ma ei oskagi rohkem midagi öelda…
Ahjaa, kaos ja häving on sellepärast, et Murakas läheb töölt minema (küsimus oli nagunii vaid ajas, ma ju teadsin, et see varem või hiljem juhtub, aga ikkagi).
Oleks tahtnud nii kangesti öelda:
…ja pärast seda tuleb kaos ja häving, pange mu sõnu tähele…
Aga ma ei jõudnud selgusele, kas mina ikka olen õige inimene seda ütlema. Põgenesin ma ju uppuvalt laevalt enne, kui see põhja läks (loe: läksin teise poodi tööle enne, kui minu vahetuse viimane asjast tõepoolest midagi jagav inimene ära läks). Murakas hoidis seda laeva veel hädaga pinnal.
Kurb on, kurb. Me käime alla. Ma ainult ei saa aru, miks see mulle korda läheb.
Peaksin vist egoistlikum olema…
PS. Ma sain täna hommikul kell kümme ühe ääretult ebameeldiva telefonikõne, mida oleks andnud vältida, kui mõni tüüp oleks varem ühe kõne teinud. Nojah, mis ikka. Ma ju ometigi ei arvanud tegelikult, et ta tõesti võiks sellist asja meeles pidada…