Happy happy joy joy

Tegelikult pole sellel pealkirjal mingit sügavamat põhjust. Ma lihtsalt tulin just õuest 🙂 NII ILUS oli! Lumi oli maas ja päike paistis. Ja inimesi oli laupäevahommikule omaselt vähe. Oleks tahtnud hoopis metsa jalutama minna tööle tulemise asemel… Igatahes sain sellest paarist minutist väljas positiivse laengu terveks päevaks.

—

Liimisin kolmapäeval lõpuks selle sahtli kinni, mille esikülg juba mitu nädalat pidevalt küljest ära kukkus. Mitte et seda poleks võinud kohe teha, ega ju 🙂 Oli vaja ära oodata Kanters ja talle häda kurta, et ta saaks öelda: minge ostke PVA-d ja liimige see kuradi sahtel lihtsalt kinni.

Igatahes, sellega seoses on kahe sahtli sisu kuhjatud laua ja toolide peale. Päris kole.

Ma mõtlesin juba neljapäeval selle segaduse ära koristada, aga jõudsin tol õhtul ootamatult alles veidi enne keskööd koju.

Siis mõtlesin eile pärast tööd korralikult otse koju minna ja selle segaduse ära koristada, aga kuidagi läks jälle nii, et jõudsin koju alles peale ühtteist ja olin pealegi väga purjus. Võite kolm korda arvata, kas need asjad kuhjuvad siiani laua peal või mitte 😛

Eile oli igatahes Lepp on kõiges süüdi. Ta nimelt teatas, et ei taha üksi juua ja mina pean seega temaga jooma hakkama.

Ehk siis…

Ma jõin üle pika aja Varblasel (ok, vanal Varblasel, seal ma pole tegelikult rangelt võttes varem joonudki, sest alati on mingid idioodid ees olnud).
Ma jõin üle pika aja koos Lepaga.
Ma jõin üle pika aja Seitset.
Ma tegin üle pika aja (Lepa vastikut kanget punast) suitsu.

Ja Lepp üritas mulle muuhulgas seletada, miks kõik läks nii, nagu läks (teate küll, see oli see, mida ta on lubanud juba kuu aega teha, kui mitte rohkem).

Tegelikult ma eriti targemaks ei saanud. Mõned faktid ainult, mis on iseenesest kasulikud, aga mitte kuigivõrd seletavad. Muus osas olen sama tark (loe: loll) edasi.

Või võib-olla on asi hoopis selles, et mul on hetkel juba suhteliselt ükskõik. Läks kuis läks, mis siis ikka.

Aga tegelikult oli hästi tore üle pika aja välitingimustes juua. Ma tegin endaga mõneks ajaks soojade riiete suhtes rahu, kuna leidsin, et suur soe punane sall ja müts, kui seda veidi teistmoodi kanda, näevad piisavalt okeid välja, et ma iga kord peeglisse vaadates ei karjuks. seega oli mul SOE. Mingi ajani. Sest lõpuks külmusid sõrmed ja varbad paratamatult ikkagi ära (ühesõnaga oleks vaja villaseid sokke ja soojemaid kindaid). Aga Lepal olid sügavad taskud, kuhu mahub ära terve õllepudel ja kus oli sama hea ka käsi soojendada.

Koduteel tekkis geniaalne mõte veel alkoholi osta, seega läksin Linnu tee Rimisse. Kassasabade pikkus oli šokeeriv. Õnneks olin ma nii purjus, et mul oli täiesti ükskõik – kuulasin NINi ja ei lasknud ennast millestki häirida. Tagantjärele tundus küll, et veetsin seal kõige pikemad 18 minutit oma noorest elust.

Ja lõpuks juhtus nii, et mina üldse rohkem ei joonudki. Murakas jõi. Mina hoopis sõin. Ja sõin. Ja sõin. Alkohol teeb kuradi näljaseks.

Igatahes! Ma kougin kuskilt varasemast sissekandest välja lubaduse, et täna lähen peale tööd otse koju ja olen korralik. Homme on nimelt taas Tartus koolitus ja ma pean sellepärast jube vara tõusma, pealegi tuleb need asjad ükskord sahtlisse tagasi panna ja on muidki vajalikke asju, mille tegemist ei saa igavesti edasi lükata.

PS. Kas keegi teab midagi valgusfooride hingeelust? Me arutasime Murakaga teel bussipeatusesse, kas valgusfooril on pirnid või mingi muu värvilise valguse allikas ning mis need põlema paneb – kas patareid või elekter… Vat sellised toredad mõtted ilusal laupäeva hommikul.