No krt, ma ikka ei saa

Lubasin küll endale juba päeval siiralt ja pühalikult, et kogu ilusa poisiga seotud jama on minu jaoks lõppenud, aga tema viimane minu pihta kirjutatud sissekanne ei andnud ikka rahu, sest kui on midagi, mida ma vihkan, siis on see laim ja silmakirjalikkus.

(Tegelikult oleksin tahtnud järgneva jutu lihtsalt ilusa poisi blogi kommentaariks kirjutada, aga kuna ta neid nii usinalt kustutas, polnud mul vähimatki kahtlust, et ka seda oleks sama saatus tabanud)

Selle kolme nädala jooksul, mil me ilusa poisiga suhtlesime, imestasin veidi, miks ta vaevub minu peale meie suhte olemust arvestades (ainult seks) nii palju aega raiskama (iga päev MSNis rääkima ja sõnumeid saatma, mitu korda nädalas välja kutsuma, oma sõpradele tutvustama, pidevalt komplimente tegema jne). Ma ei vaevunud sellest eriti pikemalt mõtlema, ma lihtsalt nautisin tema seltskonda.

Olid muidugi juhused, mil ma tema peale tõeliselt vihastasin, iroonilisel kombel olid need kõik kuidagi seotud kriitikaga minu/mu sõprade välimuse jms kohta (täielikud pseudoprobleemid ühesõnaga, või pigem teeb murelikuks, kui kellelegi välimus nii oluline on). Tegi natuke ettevaatlikuks, aga kuna seda ei juhtunud väga tihti, siis mõtlesin, et küllap on tegemist enne-ütlen-siis-mõtlen-sündroomiga.

Laupäeva õhtu lõppes aga väheke ebameeldivalt, mis oligi üldse põhjus, miks ma hakkasin asjade üle järele mõtlema ja ilusalt poisilt pühapäeval küsisin, mida kuradit ta minust tegelikult arvab. Kuna ta ei saanud mu küsimusele üldse pihta ja hakkas rääkima hoopis muudest asjadest, mis mind tol hetkel absoluutselt ei huvitanud, tegin vastamise talle kergeks, esitades kaks küsimust, mis on minu puhul eelduseks, et kellegagi üldse seksida: 1) kas sa arvad minust hästi? 2) kas sa arvad, et ma olen äge?

Jessas, ma ei tahtnud sugugi kuulda, et ma olen kõige ägedam. Nagu ütles poiss Lepp: iga tüdruk on omal viisil äge. See oligi see, mida ilus poiss oleks pidanud ütlema. Mitte: “Ääää, su sõbranna on ägedam.” Argh! Selline vastus on nii lame, et ilus poiss langes automaatselt s*tapea tasemelt algaja idioodi tasemele.

Ma ei tahtnud kuulda ilusaid asju, ma tahtsin kuulda tõde (mille ma sain siiski vaid niivõrd-kuivõrd, ta teatas mulle algul muude asjade hulgas ju suhteliselt ühemõtteliselt, et on juba järele uurinud, kas saaks Ruuduga seksida, aga “too on mulle truu”, hiljem aga väitis, et pole midagi sellist teinud – võta siis kinni, kumb tõsi on). Ja just selle “tõe” pärast (olgu see siis ükskõik kumb kahest versioonist) ma temaga enam tegemist ei teegi. Miks peaksin ma suhtlema inimesega, kes minust nii arvab?

Segadusse ajab lihtsalt see, mida ta mulle kolm eelnevat nädalat rääkis ja kuidas minuga käitus. Vastupidiselt oma “tõele”. Ta kas valetas siis või valetas nüüd. Vat ei teagi. Siiani ei tea.

Silmakirjalikkus igatahes.

Kui ma eile veel imestasin, kuidas üks pealtnäha nii meeldiv poiss võib nii inetuid asju rääkida, siis tundub, et alles täna nägin tema tõeliselt madalat külge (külaeit jms). Liiga palju koledaid asju kahe päevaga – ma lihtsalt ei suuda temast enam mitte midagi positiivset mõelda.

Poiss Lepa aktsiad seevastu tõusid tunduvalt.

Lepp nimelt on elitaarne s*tapea ja ta ka tunnistab seda. Kahtlen, kas ilus poiss kunagi sinnani jõuab, tal on liiga palju tegemist oma hea kristlase maine hoidmise ja tegelike mõtete tulemusel tekkiva topeltmoraaliga. Kõigepealt peab ta muidugi algaja idioodi tasemelt s*tapea tasemele jõudma. ja elitaarseks… Usun, ei saa ta vist küll kunagi.

Tegelikult on kogu sellest asjast natuke s*tamaitse suus. Ükski meessoost isend pole mind kunagi (enese õigustamiseks) nii labaselt maha teinud ja laimanud.

See oli muidugi iseenesest armas, kuidas ta paanikasse sattudes igalt poolt enda ja minu kommentaare kustutas. Et ta sai lõpuks aru, et ükskõik mida ta ka ei tee, läheb asi ikka ainult halvemaks…

Sellised mõtted siis.

Aitäh, poiss Lepp, asjaliku arutelu eest. Sinuga koos oskan ma alati kõik asjad paika panna.

Mõtlesin tükk aega selle üle, kas kahetsen juhtunut.

Ei, mitte kõige vähematki! Kuniks ilus poiss näitas oma ilusat külge, olid need väga ilusad kolm nädalat ja kui tuli välja, milline ta tegelikult on, sai temast vaid väärtuslik õppetund minu eluraamatus, mille valguses saab öelda: ma raiskasin talle KÕIGEST kolm nädalat oma elust. Kogemus on kordi rohkem väärt.

Ja kõik teie, kes te mu blogi loete, ma anun teid! Ärge kommenteerige seda sissekannet, ärge ahvatlege mind VEEL seda teemat lahkama. Nüüd tahan tõesti oma käed sellest puhtaks pesta.

PS. Olen tänase päeva jooksul täheldanud, et ma pole sugugi ainus, kes ilusast poisist sellisel arvamusel on. Mis ainult kinnitab minu tähelepanekuid. Go, Sipsic!

PPS. Tegelikult mul on natuke häbi, et ma selle teema jälle üles võtsin, eks ma pean endale veel paksu nahka kasvatama, et vaadata ükskõikselt mööda sellest, kui idioodid mind laimavad, rahuldudes teadmisega, et nad kaevavad ise endale auku. Luban, et üritan ennast parandada! Siis olen veel ägedam.