…et ma lasen end häirida mõttetutest asjadest, noist asjust, mis ei peaks mulle üldse korda minema.
Täna on üldse üks tujude poolest heitlik päev olnud. Ärkasin kell kaks pärast 12-tunnist und, ei tundnud end üldse välja puhanuna, vaid hoopis üleväsinuna. Pea tuikas ja vaba päev ei tekitanud mingeid positiivseid emotsioone.
Siis tuli Pips külla ja tõi pizzat. Ja ma käisin duši all ja tegin üle pika aja näomaski ja tuju läks paremaks.
Siis pidasime töö juures Muraka ärasaatmispidu, mis oli täiega fun.
Siis tulime koju ja vaatasime eile ja täna õhtul tehtud fotosid, mis olid ägedad.
Ja siis lugesin üht asja, mis oli iseenesest väga ilus ja pealtnäha täiesti süütu, aga paar rida sellest lihtsalt rikkusid mu tuju.
Ma vihkan, kui olen sunnitud olukorda, kus ma pean ennast teistega võrdlema, ehkki ma absoluutselt ei taha seda teha (või noh, ega keegi ju ei sunni, eks ma ise lõppeks oma mõtete üle otsusta).
See palju juureldud küsimus, kui suure osa ajast ma actually endaga hästi läbi saan, on endiselt vastuseta. Üle poole ajast, julgelt. 90% – küsitav.
Igatahes on praegu jälle see moment, kus mõttetu pisiasi tekitab masenduse ja ma mõtlen vaid: “Gosh, JUBA JÄLLE! Ma lihtsalt ei viitsi masenduda.”
Tegelen üle pika aja fotodega – valin, mida albumisse teha. Viimati jõudsin suvepäevadega ühele poole, nüüd siis sealt edasi. Nii ilusad ja samas nii valusad mälestused.
Seda oleks ilmselgelt targem heas tujus teha.
Noh… Hommik on õhtust targem, väidetakse.
Mul on veel palju õppida. Pohhuismi, tundetust, ükskõiksust. Nii oleks kergem.