Noheaküllsiis

Kuna käes on jälle see hetk, kus ma üritan magama jääda, aga vahin selle asemel lakke ja üks nõme mõte ajab teist taga, otsustasin kõik need nõmedad mõtted siia kirja panna (sest äkki tuleb SIIS lõpuks uni, kurat võtaks).

Mis siis, et mul pole uut A-d ja pole kedagi, kes mind mõistaks. Mul on ju palju toredaid anonüümseid fänne, kõik mu blogi lugejad. S*ttagi ma arvan, et te must aru saate, aga tegelikult on sellest täiesti pohhui. Ehk on mul lihtsalt vaja see kõik endast välja saada. Äkki läheb paremaks.

—

Ma ei teadnud sellest maailmast, sellest seltskonnast, kus ma nüüd peamiselt elan ja liigun, varem mitte midagi. Ma ei üritanud ennast sinna meeleheitlikult sisse magada, nagu mõned tegevat. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult tänu poiss Lepale ja ma sattusin sellest vaimustusse.

Minu eesmärk pole kunagi olnud saada päris lõpuni selliseks pohhuistiks, selliseks glämmitibiks, kelleks iganes. Ma tõesti naudin seda hooletut suhtumist, ma ei viitsi elu tõsiselt võtta, aga ma tean suurepäraselt, et mul on siiski neid külgi, millele asjad rohkem korda lähevad. Ma tean, milline ma olen, ma parem ei üritagi seda muuta, see ei teeks mind õnnelikumaks.

Ma armastan poiss Leppa. Ta on ülihea sõber, enamik ajast ka ülihea töökaaslane, me moodustame väga hea tiimi. Ma siiralt naudin tema seltskonda. Kõigest saab rääkida ja nalja on alati palju.

Ma armastan tüdruk Ruudut. Ta on peaaegu et minu iidol, ta on ilmselt üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Mul pole tõesti kunagi olnud eesmärki ega tunnet ega vajadust saada sama ägedaks. Ma lihtsalt naudin ka tema seltskonda, sama palju kui poiss Lepa oma.

Aga fakt, et mul oli Lepaga suhe, mis läks järsku p*rse, sest ta avastas, et see pole enam piisavalt huvitav ja et ta ei viitsi minu probleemidega tegeleda ja fakt, et samal õhtul, kui ta seda avastas, hakkas pihta ka tema teema Ruuduga, paneb mind idiootsesse situatsiooni, kus ma olen sunnitud võrdlema.

Kus ma olen SUNNITUD mõtlema sellele, et mina polnud piisavalt hea ja et mind lihtsalt vahetati sellepärast päevapealt välja. Et kõiki neid asju, mida Lepp tegi veel hiljuti koos minuga (ja need olid võrratud ajad, ma ei saa eitada), teeb ta nüüd koos Ruuduga. Ma paratamatult kuulen iga päev asjust, mida nad on teinud, näen fotosid, mida Lepp on Ruudust teinud, ma käin Ruudu juures ja mõtlen, mida nad seal on teinud, MIDA IGANES.

Ja mul tekib ainult idiootne tunne, et seega mina polnud piisavalt hea ja et ma nähtavasti PEAKSIN olema parem. Ägedam.

MA EI TAHA OLLA! Ma tahan olla mina ise. Ma arvan, et ma olen sellisena, nagu ma olen, juba piisavalt äge. Ma tahan, et inimesed hindaks mind sellisena, nagu ma olen.

Ja siis tuleb ilus poiss, keda ma isegi eriti tõsiselt ei võtnud, ja teatab süüdimatult, et ta seksiks pigem Ruuduga. Mis siis, et ta tegi enda arust nalja, tegelikult ta mõtles seda ka sama tõsiselt. Mis siis, et ta on lihtsalt idioot ja et tema arvamus tõepoolest ei lähe mulle eriti korda.

Üldine pilt on see, mis loeb. Miks te panete mind olukorda, mis sunnib mind mõtlema inetuid mõtteid inimestest, keda ma eraldi isiksustena siiralt armastan, kuid kelle paarina nägemine (ehkki ma tunnistan siiralt, et nad sobivad s*taks hästi kokku) viib mind masendusse?

Mida ma tegema pean?

MA EI TAHA NII MÕELDA!

Ma tahan nautida nende seltskonda ja olla ise ka õnnelik.

KURAT!

KURAT!

KURAT!

Ma lihtsalt ei taha.

Ma ei oska olla.