Tähendab, ma naeran ikka veel.
Aga üldiselt. Laupäeva õhtu ei möödunud kaotusteta. Jäin ilma ühest mantlinööbist. Kuna neid oli niigi ainult kolm, on olukord traagiline. Teised kaks on nimelt päris üleval (seda ma Varblasel imestasin, miks mantlihõlmad üldse kinni seista ei taha, aga joobeastmest tulenevalt mõtlesin, et äkki on viga minus). Ühesõnaga – kellelgi ei juhtu üht suuremat sorti nööpi üle olema? Soovitavalt musta, aga muud värvid käivad kah. Jõle tüütu on mantlihõlmu kogu aeg käega kinni hoida (ei hoiakski, aga külm on ju, kurat võtaks).
Panin täna tööle uue seeliku selga. Pikk ja must ja muidu äge, ainult elektrit täis ja mööda jalgu kinni, nagu tööle jõudes avastasin. Kui Lepp kohvi ostmast tagasi jõuab, lähen mängin natuke veega, äkki saab asja parandada.
Aa, ja siis mul on tunne, et mul on paranoiad. Aga ma parem ignoreerin seda mõtet 😀
Tegelikult on tore. Siiani vähemalt. Loodetavasti tuleb ilus päev.