Muhahaa
Iga kord, kui mul meelde tuleb, mis Elo vihmavarjule sirgeldas, hakkan ma (omaette) kõva häälega naerma.
Aga noh, huumor olevat terviseks.
November 2006
Saapad!
Retk võssa möödus edukalt, Aipi oli nende kodulehe kaardi põhjal suht kergesti leitav ning umbes kolme nädala pärast ja 1180 kr vaesemana peaks minust saama ristipidise ninaõmbluse, keelepehmenduse, maksimaalsete haakide arvuga ja punaste õmblustega nr. 42 ALPI-3 saabaste uhke omanik (sellised saapad sellise ninaga).
Peab mainima, et ma olen endaga rahul ja mul on päris hea tuju 😛 Loodetavasti on järgmised kolm nädalat kuiv ilm.
PS. Kui te lähete endale all season saapaid tellima, katsuge meeles pidada, et villased sokid võiks proovimiseks kaasa võtta… (mina ei võtnud)
PPS. Keegi võiks mulle jõuludeks musta-punasetriibulised villased sokid kududa. Sellised tugevad, mida ma järgmised kolm-neli kuud iga päev kanda saaks ja mida veel järgmiseks talveks ka jätkuks 😛
—
Mu suurt poleemikat tekitanud vormipluus rebenes eile ja pool probleemist on seega lahenenud (ainult pool sellepärast, et üks lühikeste käistega kitsas pluus on veel alles). Leidsin kodus riidekapis tuulates veel ühe pikkade käistega pluusi, mis on nr 38 ja läheb seega vabalt eest kinni, paraku on see aga 168 pikkusele – käised on minu pikkust arvestades veits lühikesed, mistõttu ma neid 2x üles keeratuna kannan, mis mu ülemuse arust vist sama suur porno on, kui eest lahtised nööbid liiga kitsa pluusi puhul. So sad! Aga ma põhimõtteliselt ei telli enne uut pikkade käistega pluusi, kui kõik vanad läbi on. See oleks ju firma raha raiskamine!
Mood meter
Need, kes mind veidigi rohkem tunnevad, teavad, et ma olen statistikahull. Panen kirja kõikvõimalikke asju – alates oma sissetulekutest-väljaminekutest ja lõpetades meestega – et neist siis hiljem kokkuvõtteid teha. Statistikat ühesõnaga 🙂
Lugesin siin üht blogi ja mõtisklesin selle üle, kui positiivne või negatiivne inimene ma tegelikult olen. Ellusuhtumiselt siis. Armastan öelda, et olen 90% ajast lootusetu optimist, aga ülejäänud ajast selline pessimist, et nendel hetkedel oleks targem minust eemale hoida.
Kas see on ka tegelikult nii? Viimasel ajal, tundub, on seda pessimismi vist rohkem kui 10%… Mitte küll nii raskel kujul alati. Samas on palju ka neid hetki, mil ma olen täiesti tähtsusetute asjade pärast totralt õnnelik, nii et ma ei oska enda tujudest mingit statistikat teha.
Sellepärast tuli mulle mõte, et oleks vinge, kui minu küljes oleks väike tujumõõtja. Mood meter kõlab peenemalt ja teaduslikumalt 😛 Selline jubin, mis kuidagi teaduslikult salvestaks kõik minu tujud 24/7 ja teeks sellest kõikvõimalikke statistilisi kokkuvõtteid. See võiks mõõta nii tuju headust protsentides kui ka kirja panna erinevaid tujude liike – hea, halb, ülevoolavalt õnnelik, mõtlik jne.
Ah, see oleks vinge masin. Ja ma saaksin teada, kas mul on actually õigust nimetada ennast 90% optimistiks.
Kes välja mõtleb?
—
Homme hommikul lähen võssa ragistama. Aipit otsima. Saapaid tellima. Ja kuna olen iga päev tööl, pean olema nende ukse taga hommikul kell üheksa. Masendav. Ja ooteaeg on kolm nädalat. Veel masendavam. Aga ok, kui ma selle kuradi koha üles leian, siis on juba iseenesestki hea!
—
Peaks actually interneti teenusepakkuja vahetamisega tegelema hakkama. Tahan Starmani asemele midagi võimsamat. Korrusmaja internet või mis iganes asi 190 krooni eest kuus tundub asjalik. Kui ma lõppude lõpuks viitsiks sinna helistada ja uurida, mis selle saamiseks teha tuleb… Äkki neil on järjekorrad pikemad kui kaks nädalat?
—
Kunagi teen ma teile siin blogis väikse kokkuvõtte oma meestestatistikast. Virtuaalne ekshibitsionism seega. Aga selleks peab tuju olema. Liiga palju ei saa paljastada, aga mõningaid numbreid ja nimesid küll 😛
—
Öösiti kaua üleval olemine on väga väga halb harjumus. Kahjuks ei saa ma sinna midagi parata, sest kui ma jõuan iga päev töölt koju kõige varem pool üheksa, on mul tunne, et isiklikku aega polegi ja järelikult tuleb seda näpistada unetundide arvelt. Nagu ma seda praegugi teen.
—
Kell pool üks makaronide söömine pole ka just kõige tervislikum idee. Elagu ainevahetus, aga ma natukene ikka muretsen oma tervise pärast muus mõttes. Murakas võiks teile pikalt rasvaprotsentidest rääkida 😛 (minul pole seda siiani keegi mõõtnud, ehkki ma tahaks ka)
—
Kas teate, et mu elus on olemas ka asju, millest ma siin blogis ei kirjuta? Mul on tunne, et mõned isikud ei taha seda uskuda. Aga neid leidub… Hämmastavalt palju tegelikult. Ei ole kõigil vaja kõigest teada 😉
*ütleb Tikker pärast järjekordset avameelsushoogu*
Haa haa.
Kuidas, palun?
Kes kurat on Ernst? Minu telefoniraamatus pole ÜHTKI Ernsti. Ma ei TUNNE ühtki Ernsti. Kuidas on võimalik, et mu telefoniekraanil on nimi, mis pole kunagi mu telefoni-raamatus eksisteerinud?
Müstika…
(ja väidetavalt helistasin ma talle 01.01.2000 00:00:28)
BOND! Kes minuga kinno tuleb?
Kunagi ma käisin tihti kinos. Enam ei käi. Juba aasta või nii pole üldse käinud.
Aga see on BOND. See on traditsioon. Ma pean minema kohe kõige esimesel õhtul, maksma ränka raha ja vaatama seda suurel ekraanil.
Reede? CC plaza? Anyone?
(Välja ma ei tee, hoopis mulle võib teha. Ei, tegelikult, oma pileti ma suudan kinni maksta küll. Ei ole oluline, et järgmise palgapäevani on 320 kr ja kinopilet maksab 120 kr. Ja et ma tahan popcorni ka osta.)
BOND! BOND! BOND!
(Riskides kõlada hüsteeriliselt. Jah. Ma olen fänn!)
EDIT: Treiler on siin. Nutan küll Brosnanit taga (Võõrast nägu on suisa vastik vaadata. Ei ole pandav!), aga see muusika ja kõik muu… M… Nostalgia.