Lapsed, ma sain Daki blogi läbi! Olen enda üle uhke. Nüüd võin seda lugeda nagu kõiki teisi regulaarseid blogisid, iga päev uudishimuga vaadates, kas on lisa tulnud.
Nüüd võiks keegi mulle uut blogi soovitada, mida niiviisi ette võtta. Tuttavate omad olen (vist?) enam-vähem läbi kamminud… Miskit huvitavat tahaks. Ehk siis jah – head soovitused on teretulnud.
Aga üldiselt tahtsin ka heietada natuke kooselu teemadel, mis Dakil viimasel ajal nii aktuaalsed on.
Ma pole kunagi päris üksi elanud (kuigi tahaks), mul pole isegi peaaegu kunagi päris oma tuba olnud. Sellest ajast saadik, kui mu õde keskkooli lõpetas, olin meie ühises toas pool aega või rohkemgi üksi, aga seal olid siiski tema asjad ja nii, päriselt kolis ta välja alles minu viimase keskkooliaasta sügisel – see ongi ainus aeg, mil mul on olnud päris oma tuba. Umbes üheksa kuud, kuni ise ülikooli läksin.
Ülikooliajal elasime algul neljakesi kolmetoalises, kus oli läbikäidav elutuba ja kaks kahe peale magamistuba, kolmandal aastal ühikas, taas kaheses toas, siis kolisin A ühetoalisse ning nüüd elan Mustamäe kahetoalises, kus peaks nagu teoreetiliselt oma tuba olema, aga kuivõrd see on läbikäidav, on see ikkagi samas ka poolenisti elutuba. Pole seda võimalust, et tõmban ukse kinni ja olen päris oma pesas päris üksi.
Aga ma olen niivõrd seltskondlik inimene, et peale harvade juhtude, kus ma tõesti vaikuse ja rahu järele igatsen, ei ole see mind absoluutselt häirinud.
Siiski on suur unistus päris üksi päris oma korteris (olgu kasvõi üürikas) elamisest. See unistus on alati raha taha kinni jäänud ja nagu juba mainisin, on kellegagi koos elamisel nii palju plusse, et ma eriti ei nuta.
Aga sellest päris kooselust siis. Mehega.
Võib-olla sellesama asja pärast, et mul nagunii pole õieti seda oma ruumi olnudki, ei ole ma kunagi osanud kooselu karta või mõelda, et see peaks raskelt minema.
Kuna olime A-ga esimesed kaks aastat oma suhtest eri linnades, elasime paratamatult kogu koosolemise aja jooksul koos. 99% ajast käisin mina Tallinnas, sest temal, erinevalt minust, oli oma tuba.
Kui olime pea aasta koos olnud, sai ta oma korteri, sinna punusime juba põhimõtteliselt MEIE pesa, mäletan siiani seda eufooriat 🙂 Võimatult ilus aeg!
Meie teisel suvel kolisin juba ametlikult Tallinna, sügisel küll veel Tartusse tagasi, aga olin ikkagi üle poole ajast Tallinnas.
Ja kui kool läbi, siis lõplikult. Kogu see protsess toimus läbi aja nii nii loomulikult, et ma ei mäleta midagi tõsist, mille üle kurtsin. Vahest ainult seda, et asjadele piisavalt ruumi polnud, aga sellegagi sai hakkama (hõivasin lihtsalt sujuvalt järjest rohkem tema sahtleid :P).
Ei olnud mingeid häirivaid harjumusi ega muud taolist. Ei mäleta, et oleks olnud raskusi temaga arvestamisel.
Tegelikult peaks hoopis A-lt küsima, äkki mäletan lihtsalt mina liiga roosamannat? Äkki teda häiris minu juures palju asju… Ah, ei usu 🙂
Lõpmata ilus oli see kooselu ühesõnaga. Ma olin siiralt õnnelik. Tükk aega polnud ühtki tüli (me olime vist ikka tublisti üle aasta koos olnud, kui esimest korda üldse tülitsesime). Isegi rutiin oli tükk aega armas.
Mingil hetkel muutus kolme linna vahel rebimine kurnavaks, rutiin polnud enam armas, vaid nõme, tülitsesime päris palju… Siis läks asi jälle paremaks… Siis oli rahulik rutiin… Siis tuli töö… Ja nii see siis läks.
Aga valutu ja ilus kooselu oli ikkagi pikka aega. Sestap ei oska ma ka nüüd midagi karta. Kui tuleb jälle keegi, kellega midagi nii ilusat tekib, ei kõhkle ma hetkekski kokku kolimast. Õige inimesega koos elada on tore 🙂
Ah, rahaasjad muidugi. Alguses olid need lihtsad – Tartus maksin otse loomulikult kõik asjad ise, Tallinnas oma isiklikud asjad ka, nii vähe, kui neid seal oli, aga igasugused ühised tegemised olid A rida.
Kui päriselt Tallinna kolisin, oli sutsu keerulisem – alguses polnud mul üldse raha, siis sain ka suht vähe palka ja üldse oli hirmus mugav, kui sinu eest alati kõik kinni maksti (loe: üür, söök, väljas käimised). Riideid ja muud taolist ostsin muidugi ise, süüa mingil määral ka. Aga selle kinni maksmisega on ikka nii, et natuke nadi tunne oli ka. Eriti tagantjärele mõeldes.
Et kui jälle kunagi kellegagi kokku kolin, saavad rahaasjad kindlasti paremini seatud olema. Sest nüüd mul actually on arvestatav sissetulek (loe: saan oma rahadega iseseisvalt hakkama).
Sel aastal olen oma iseseisvust täiega nautinud ja kõige eest mõnuga ise maksnud, aga viimasel ajal on raha kogu aeg nii vähe (no ise ma selle olukorra teadlikult tekitasin, Egiptus ja fotokas, mõlemad muuseas nüüdseks kinni makstud ja raha taas otsas, juhuu), et naudin neid harvu kordi, kus keegi mulle välja teeb. Juhtub vahel sedagi 😛
—
Nojah, mulle tundub, et see sissekanne sai rohkem vanade aegade nostalgiline meenutus, jube hüplik pealegi. Aga olgu siis selline seekord. Ja sellest saite vast ikka aru, mis ma kooselust arvan. kooselu on äge ja seda pole mõtet karta!