2006

Kuldsed õpetussõnad kõigile ilusatele poistele

(Ajendatuna sellest, et ühel neist on väidetavalt siiani suuri raskusi arusaamisega, mida ta siis nii valesti tegi/ütles)

Ära kunagi ütle tüdrukule, kellega sul on soov veel edaspidigi seksida, et ta on lahe, aga tema sõbranna on ägedam ja et sa oled üritanud selle sõbrannaga seksida, aga too polnud nõus.

Ja kui sa seda teed, siis ära tee vähemalt pärast seda lambasilmi ning ära ütle, et sa ei saa aru, miks see tüdruk pipardab ja enam sinuga mingit tegemist ei tee 😛

(Kaasa ei aita ka see, kui sa kritiseerid tema sõprade riietumisstiili/välimust üheõhtuse mulje või (veel hullem!) foto põhjal)

Kui sa oled seda kõike teinud, siis ära imesta, et sa saad selle tüdruku sõprusringkonnas hüüdnime idioot või midagi muud sama armsat (nt ajudeta debiilik).

Ja siis on juba liiga hilja teatada, et “aga sa oled ju ka äge” või “ma ei teagi, miks ma järsku nii kiuslikuks muutusin” või “sa said pimestatud mu küünilise ja sarkastilise poole poolt, mis lööb suht harva välja, kuid millel on sarnane tagajärg” – sest ükski enesest lugupidav naine ei usu enam seda.

That’s just life, my dear boys! These are just women 😉

Täiesti uskumatu

Umbes kolme nädala eest sain suht juhuslikult tuttavaks väga huvitava inimesega. Mul polnud tema suhtes isegi mingeid kavatsusi, nagu tavaliselt kipub olema ja seda suurem oli mu üllatus, kui tema ise mu väga konkreetselt ära vedas. Sellest ajast peale olen nautinud head seltskonda ja head seksi ega ole eriti viitsinud süveneda sellesse, mis värk täpselt on.

Paari nõmeda kokkusattumuse tulemusena olin sunnitud seda tegema. Ja mis välja tuli?

Põhimõtteliselt sain avalduse osaliseks, et ma olen pikk kõhna tüdruk, kellele meeldib seksida, et ma pole eriline intellektuaal, aga sellest pole ka hullu, et KÜLLAP olen mina ka äge, aga Ruudu on ägedam ja ta oleks tahtnud temaga seksida, aga Ruudu polnud (minu pärast) nõus (so sweet, but so unnecessary)

Ja pärast kõike seda imestas ta, miks ma pipardan ja ei taha temaga enam jätkata nii nagu enne.

Vau!

Tegelikult ei kavatsenud ma kõike seda üldse siin blogis teiega jagada, aga kuna mulle pühendati terve sissekanne, siis mõtlesin, et pean samaga vastama.

EDIT: Millegipärast otsustas ilus poiss kogu jutu hiljem ümber kirjutada, aga kuna mul tuli teda linkides veel vana jutt, kopeerin selle siis siia (see on lihtsalt liiga armas, et igaveseks kaduma minna):

Heh, kas sulle meeldivad pühapäevad? Mulle ei meeldi, pühapäevad on siukse imelikud uimased ja venivad päevad, kus peaks midagi tegema, aga mida ei viitsi teha.
Praegu on mingi suhteprobleem.
Mul on viimastel kuudel liiga palju tüdrukuid olnud ja see ei tee elu mitte ilusaks ja meeldivaks, kuigi see seda teha võiks.
Ikka ja jälle proovin elu jonksu seada ja minna sirgele teele, aga siis tuleb jälle pakkumine, millest ei raatsi loobuda ja olengi seal kust just olin välja saanud.
Ikka ja jälle tahaks kõik pikalt saata ja olla puhta südametunnstusega unistaja vanalinna tänavatel. Loota ja unistada täiuslikust tüdrukust, kes oleks nagu mina, keegi kellest kunagi ei tüdine, kes oleks piisavalt intelligentne, stiilne ja ilus. Keegi kelle sõbrannad tast ilusamad ei ole ja kes ei tekitaks ahvatlusi. aga noh, ikka ja jälle ikka ja jälle seeama ämber.
Ehk tuleb kunagi päev kui ma olen aus ja tore ja sirgejooneline.

EDIT 2: Nagu ma just avastasin, on ilus poiss mu kommentaarid ära kustutanud. Tõde on ilmselt valus 😛

Ma arvan, et edaspidi tutvustan ma kõigile potentsiaalsetele sekspartneritele kõigepealt Ruudut ja lasen neil hoolega järele mõelda, ega nad hoopis temaga seksida taha. Säästan aega ja vaeva.

Põhimõtteliselt olen ma surmani tüdinud. Kaks järjest, see on liig.

Vähemalt ei olnud ma seekord armunud (et kellelgi ei jääks mingit vale arusaama: ma olin algusest peale kindel, et ilus poiss pole enamat kui vaid seks, mul polnud tema vastu mingeid tundeid, kavatsust suhet luua vms).

Maailm on hukas. Miks ma pean inimestes pidevalt pettuma? Ja kust ma edaspidi head seksi saan? Arvestades fakti, et see ei kasva just puu otsas ja mul pole ei aega ega tahtmist järgmist idiooti otsida. Elu on ikka raske!

PS. Tundub asjakohane kopeerida siia ühe sõbra omaaegne hoiatus. Can’t say I wasn’t warned!

X jutust ma sain aru, et see vend on suht sihuke mahhineeriv libekala, et vaata ette 😉

PPS. Murakale ta nagunii algusest peale absoluutselt ei meeldinud.

PPPS. Pipsi vahetu kommentaar asjale:

Pips says:
oeh
see mees on ennast täis tõbras
tra ta on ju täielik idioot
minna naisele ütlema, et üks teine on ägedam
selleks peab olema debiil
ajudeta debiil

Selle koha pealt olen vist sunnitud nõustuma. Sad. So sad!

And the verdict is… Not guilty!

Kohe, kui ma olin eelmise postituse ära kirjutanud, hakkas mind närima tunne, et see pole vist ikka päris õige.

Muidugi ei julge enamik inimesi nii kirjutada. Muidugi see võib mulle häda kaela tuua, kui ma ettevaatlik pole. But guess what – that’s me!

Minu blogis on sada korda rohkem, kui TV, alkohol ja purunenud suhted. Kui mõni egoistlik s*tapea oskab ridade vahelt ainult seda välja lugeda, on see ainuüksi tema probleem.

(Purunenud) suhted ja alkohol on osa minu elust, aga on ka väga palju muid asju. Ilusaid asju, koledaid asju, rõõmsaid asju, kurbi asju, õigeid asju, valesid asju. Nii minu elus kui ka selles blogis. Ja Gilmore Girls on parim!

Vähemalt pole mul probleeme topeltmoraaliga. Ma saan endaga päris hästi läbi ja tean, miks ma midagi teen või mida ma tunnen.

Feel the rain on your skin
No one else can feel it for you
Only you can let it in
No one else, no one else
Can speak the words on your lips
drench yourself in words unspoken
Live you life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Natasha Bedingfield – Unwritten

Pips says:
ja muide marko ütles, et sinu blogi on parim neist mis ta loeb.. kui need sõimavad sissekanded mõne isikliku asja puhul välja arvata 😀 sest sina oskad detaile kirja panna ja paned tähele asju, mida teised inimesed ei pane.

Väga tõsine süüdistus

R says:
noh, millestki muust sa ju ei kirjuta oma blogis
alkohol, tv seriaalid ja purunenud suhted

Raske juhus. Ma olen selle üle varem pikalt mõtisklenud.

Liiga vähe ja liiga üldiselt kirjutada on mu arust neetult igav.
Liiga põhjalikult kirjutades saad hiljem kellegi käest pähe.
Liiga olulistest asjadest ei saa kirjutada, sest on inimesi, kes ei tohiks seda lugeda.

Ma lihtsalt ei oska kirjutada ilusaid ja huvitavaid üldsõnalisi asju, mida teistel huvitav lugeda oleks. Virtuaalne ekshibitsionism ei paista samuti kuskile viivat.

Tegelikult on julmalt suur soov kogu see blogi lihtsalt ära kustutada.

Natasha Bedingfield – Unwritten

Scroll to Top