Gazzag
Ma saan aru, et sulle seal äkki meeldib, aga mõtle sellele – KÕIK su Orkuti sõbrad saavad selle kutse. Kuradi spämm. Ärge ummistage mu postkasti!
Tramaivõi.
2006
Näh!
Mulle helistati just Aipist ja sain kinnitust selle kohta, et nad EI pane saabastele lukke. Oi krt, kas ma pean tõesti hakkama iga jumala päev nende nööridega mässama? Ega ma mingi pungitüdruk pole, ma olen väga mugav tüdruk 😛
Aga uusi saapaid on hädasti vaja. Nöörid it is then.
Oeh!
No krt, ma ikka ei saa
Lubasin küll endale juba päeval siiralt ja pühalikult, et kogu ilusa poisiga seotud jama on minu jaoks lõppenud, aga tema viimane minu pihta kirjutatud sissekanne ei andnud ikka rahu, sest kui on midagi, mida ma vihkan, siis on see laim ja silmakirjalikkus.
(Tegelikult oleksin tahtnud järgneva jutu lihtsalt ilusa poisi blogi kommentaariks kirjutada, aga kuna ta neid nii usinalt kustutas, polnud mul vähimatki kahtlust, et ka seda oleks sama saatus tabanud)
Selle kolme nädala jooksul, mil me ilusa poisiga suhtlesime, imestasin veidi, miks ta vaevub minu peale meie suhte olemust arvestades (ainult seks) nii palju aega raiskama (iga päev MSNis rääkima ja sõnumeid saatma, mitu korda nädalas välja kutsuma, oma sõpradele tutvustama, pidevalt komplimente tegema jne). Ma ei vaevunud sellest eriti pikemalt mõtlema, ma lihtsalt nautisin tema seltskonda.
Olid muidugi juhused, mil ma tema peale tõeliselt vihastasin, iroonilisel kombel olid need kõik kuidagi seotud kriitikaga minu/mu sõprade välimuse jms kohta (täielikud pseudoprobleemid ühesõnaga, või pigem teeb murelikuks, kui kellelegi välimus nii oluline on). Tegi natuke ettevaatlikuks, aga kuna seda ei juhtunud väga tihti, siis mõtlesin, et küllap on tegemist enne-ütlen-siis-mõtlen-sündroomiga.
Laupäeva õhtu lõppes aga väheke ebameeldivalt, mis oligi üldse põhjus, miks ma hakkasin asjade üle järele mõtlema ja ilusalt poisilt pühapäeval küsisin, mida kuradit ta minust tegelikult arvab. Kuna ta ei saanud mu küsimusele üldse pihta ja hakkas rääkima hoopis muudest asjadest, mis mind tol hetkel absoluutselt ei huvitanud, tegin vastamise talle kergeks, esitades kaks küsimust, mis on minu puhul eelduseks, et kellegagi üldse seksida: 1) kas sa arvad minust hästi? 2) kas sa arvad, et ma olen äge?
Jessas, ma ei tahtnud sugugi kuulda, et ma olen kõige ägedam. Nagu ütles poiss Lepp: iga tüdruk on omal viisil äge. See oligi see, mida ilus poiss oleks pidanud ütlema. Mitte: “Ääää, su sõbranna on ägedam.” Argh! Selline vastus on nii lame, et ilus poiss langes automaatselt s*tapea tasemelt algaja idioodi tasemele.
Ma ei tahtnud kuulda ilusaid asju, ma tahtsin kuulda tõde (mille ma sain siiski vaid niivõrd-kuivõrd, ta teatas mulle algul muude asjade hulgas ju suhteliselt ühemõtteliselt, et on juba järele uurinud, kas saaks Ruuduga seksida, aga “too on mulle truu”, hiljem aga väitis, et pole midagi sellist teinud – võta siis kinni, kumb tõsi on). Ja just selle “tõe” pärast (olgu see siis ükskõik kumb kahest versioonist) ma temaga enam tegemist ei teegi. Miks peaksin ma suhtlema inimesega, kes minust nii arvab?
Segadusse ajab lihtsalt see, mida ta mulle kolm eelnevat nädalat rääkis ja kuidas minuga käitus. Vastupidiselt oma “tõele”. Ta kas valetas siis või valetas nüüd. Vat ei teagi. Siiani ei tea.
Silmakirjalikkus igatahes.
Kui ma eile veel imestasin, kuidas üks pealtnäha nii meeldiv poiss võib nii inetuid asju rääkida, siis tundub, et alles täna nägin tema tõeliselt madalat külge (külaeit jms). Liiga palju koledaid asju kahe päevaga – ma lihtsalt ei suuda temast enam mitte midagi positiivset mõelda.
Poiss Lepa aktsiad seevastu tõusid tunduvalt.
Lepp nimelt on elitaarne s*tapea ja ta ka tunnistab seda. Kahtlen, kas ilus poiss kunagi sinnani jõuab, tal on liiga palju tegemist oma hea kristlase maine hoidmise ja tegelike mõtete tulemusel tekkiva topeltmoraaliga. Kõigepealt peab ta muidugi algaja idioodi tasemelt s*tapea tasemele jõudma. ja elitaarseks… Usun, ei saa ta vist küll kunagi.
Tegelikult on kogu sellest asjast natuke s*tamaitse suus. Ükski meessoost isend pole mind kunagi (enese õigustamiseks) nii labaselt maha teinud ja laimanud.
See oli muidugi iseenesest armas, kuidas ta paanikasse sattudes igalt poolt enda ja minu kommentaare kustutas. Et ta sai lõpuks aru, et ükskõik mida ta ka ei tee, läheb asi ikka ainult halvemaks…
Sellised mõtted siis.
Aitäh, poiss Lepp, asjaliku arutelu eest. Sinuga koos oskan ma alati kõik asjad paika panna.
Mõtlesin tükk aega selle üle, kas kahetsen juhtunut.
Ei, mitte kõige vähematki! Kuniks ilus poiss näitas oma ilusat külge, olid need väga ilusad kolm nädalat ja kui tuli välja, milline ta tegelikult on, sai temast vaid väärtuslik õppetund minu eluraamatus, mille valguses saab öelda: ma raiskasin talle KÕIGEST kolm nädalat oma elust. Kogemus on kordi rohkem väärt.
Ja kõik teie, kes te mu blogi loete, ma anun teid! Ärge kommenteerige seda sissekannet, ärge ahvatlege mind VEEL seda teemat lahkama. Nüüd tahan tõesti oma käed sellest puhtaks pesta.
PS. Olen tänase päeva jooksul täheldanud, et ma pole sugugi ainus, kes ilusast poisist sellisel arvamusel on. Mis ainult kinnitab minu tähelepanekuid. Go, Sipsic!
PPS. Tegelikult mul on natuke häbi, et ma selle teema jälle üles võtsin, eks ma pean endale veel paksu nahka kasvatama, et vaadata ükskõikselt mööda sellest, kui idioodid mind laimavad, rahuldudes teadmisega, et nad kaevavad ise endale auku. Luban, et üritan ennast parandada! Siis olen veel ägedam.
Tikri kontseptsioon ideaalsest mehest
Kuna Pips kirjutas ilusa poisiga juhtunust ajendudes terve sissekande ennast ümbritsevate korralike meeste auks, kus väitis muu hulgas ka seda, et mina olen ise kõigis oma hädades süüdi, tundsin ma, et mu au on riivatud ja et pean seda ägedalt kaitsma hakkama 😛
Teema on intrigeeriv. Hoiatan, et sellest tuleb üks pikk sissekanne.
Mitte hirmus kaua aega tagasi olin ka mina tore korralik tüdruk, kellel oli maailma parim mees (sobis kindlasti Pipsi “korraliku mehe” kontseptsiooniga), ilus suhe, turvaline kooselu ja kõik muu. Kõik (nii perekond kui sõbrad) olid mu ilusa eluga väga rahul. See tõesti oli ilus… Mingi ajani.
Ma ei spekuleeriks pikemalt teemal, miks see korraga enam nii ilus ei tundunud. Rutiin, igavus, mis iganes. Ja nii hakkasin ma muutuma. Pikema aja peale tagasi vaadates on sellel muutumisel olnud kolm etappi.
Esimene sai alguse siis, kui ma ülikooli ära lõpetasin ja tööle läksin. Täiskohaga töö on ikka midagi muud kui suvised otsad, hoopis teine teema. Ägedad kolleegid, igasugused tegemised nendega ja firmaüritused… Ja noh, too sümpaatseks saanud töökaaslane muidugi.
Teine etapp algas siis, kui A-ga lahku läksime. Muraka juurde kolimine, palgakõrgendus – nautisin lõpuks tõelist iseseisvust, kus ma ei sõltunud rahaliselt kellestki ja võisin teha täpselt seda, mida tahtsin. Avastasin enda jaoks teistsuguse muusika, käisin pidudel, kulutasin raha…
Ja viimaks kolmas etapp, mis kestab ilmselt siiani. See sai alguse muidugi Lepast 🙂 Elasin kaks ja pool kuud täiesti metsikut elu, millest mul seni aimugi polnud ja tundsin ennast võrratult hästi. Muutus mu ellusuhtumine, riietusstiil, joomisharjumused 😀 Muusikamaitse vaid süvenes. Ja nii edasi.
Kuigi Lepa asi läks aia taha, avastasin, et ei taha kohe kuidagi tagasi muutuda selleks vanaks igavaks tüdrukuks, kellena kunagi nii rahul olin. Ja nii olengi nüüd selline, nagu olen.
Aga jõuaks nüüd lõpuks pealkirjas mainituni ka.
Pips kirjutas, et olen ise süüdi, kuna eelistan boheeme ja elukunstnikke korralikule Eesti mehele. Et minu meelest on korralik mees igav, aga tema pole sellega nõus. Et korraliku all ei pea ta silmas nohikut, vaid meest, kellel on töö (või siis lihtsalt raha :D), eesmärgid, otsustusvõime ja selgroog.
Eiei, ma ei arva, et korralik mees võrdub automaatselt nohikuga. Ma olen nõus, et töö (raha), eesmärgid, otsustusvõime ja selgroog on kahtlemata väga tähtsad ja kiiduväärt omadused.
Aga on ka nii palju muid asju, mis on minu jaoks sama olulised!
Ma ei suudaks olla koos mehega, kellel on olemas kõik eelpool mainitud omadused ja kes on ehk isegi pikk ja pandav, kuid kelle elu koosneb vaid tööst-autost-eluasemelaenust-nädalavahetusel sõpradega ööklubis/joomas käimisest.
Võtame siis järjest 😛
- Vähemalt minu pikkune. Ja iga lisasentimeeter annab palju juurde 😀 Ma tunnen ennast pikkade meeste kõrval tõeliselt hästi ja ideaal jääb ilmselt sinna 195 kanti.
- Pandav. Ja jumala eest, ma ei oska seda täpsemalt kirjeldada. Mul on vahel väga kummaline maitse. Ühesõnaga keemia PEAB olema. Kui seda pole, on asi algusest peale mõttetu.
- Stiilne. Mingi dresside ja tossudega oss on välistatud. Saate aru? VÄLISTATUD! Jumaldan mehi, kellel on oma väljakujunenud (soovitavalt võrdlemisi alternatiivne) stiil. Haa, puhtusearmastus käib ka sellega käsikäes, eks.
- Iseseisev. Ma ei eelda mingit eriti olulist ja kõrgepalgalist töökohta, sest tean omast käest, kui raske on elada, teadmata, mida sa õieti oma eluga peale hakata tahad (just töö mõttes siis). Aga viisaka palgaga viisakas töö võiks siiski olla. Oma elamine tuleks ka kasuks (sest mina päris oma elamist endale lubada ei suuda :P) – korterinaabrid on aktsepteeritavad, vanemad mitte nii väga. Samas, erandeid leidub, vahel on see õigustatud.
- Intelligentne. Hoolimata sellest, et ilusa poisi meelest pole ma teab mis intellektuaal (muhahaa), pean ma ennast siiski päris intelligentseks inimeseks ja mingit lolli möla kuulata ma ei viitsi. Liiga intellingentne muide ei tule ka kasuks, siis hakkab mul igav 🙂
- Hea huumorimeelega. Hea/kiiksuga/nilbe/sarkastiline/küüniline/veider huumor on lahutamatu osa minu elust ja ma ilmselt ei suudaks eriti aega veeta tüübiga, kes naljast üldse aru ei saa või paljusid asju kohatuks peab.
- Mittesuitsetav. Njah, siinkohal olen ma viimasel ajal palju järeleandmisi teinud, kuna (vastupidiselt varasemale) liigun lihtsalt seltskonnas, kus 99% inimestest suitsetab. Juhtub, et teen seda vahel isegi. Aga kui Levikas ja muudes taolistes kohtades võin ma suitsuhaisu veel kuidagi aktsepteerida, siis igal pool mujal jälestan ma seda siiralt. Mittesuitsetava inimesega suudlemine on ka kahtlemata palju nauditavam (ehkki ma tean nüüd, kui kiiresti vastupidisega harjub – masendav iseenesest).
- Alternatiivse muusikamaitsega. See on ka väga lai mõiste ja ma olen ise suhteliselt lepliku maitsega, kuni te mind diskot ja muud taolist jama kuulama ei sunni. Ehk siis klubipoisid (Parlament, Panoraam, Terrarium) on välistatud. Aga! Aeg-ajalt Krahlis vms kohas tantsimas käimine on must be, sest ma tõesti jumaldan tantsimist.
- Teistega (loe: eriti minuga) arvestav. Mul ausõna on oma elu ja palju häid sõpru ning ma ei tunne vajadust iga minutit koos veeta. Aga ma ei aktsepteeri kõige vähematki suhtumist, mida kohtasin poiss Lepa puhul: mul peab kogu aeg olema huvitav ja kui ma leian sinuga koos olemise asemel mingit huvitavamat tegevust, siis ma teen seda ja ei vaevu sulle isegi oma plaanide muutumisest teada andma. EI, EI, EI, nii need asjad ka ei käi!
- Peab oma lubadusi. Inspireeritud siis taas Lepast. Jumala eest, ma ei tunne mingit vajadust lubadusi välja pressida, aga neid, mida sa annad, võiks ka pidada. Kui ei ole kindel, kas saad, ära luba üldse. Lihtne, eks!
- Ei taha seksida minu sõbrannadega. Inspireeritud ilusast poisist 😀 Ma saan tegelikult väga hästi aru mõtetest, et oi, see tšikk/kutt on jumala pandav, temaga võiks täitsa seksida (isegi kui see on su partneri sõber. Ah, ma olen isegi seda mõelnud. Jah, sina, M!), aga on ikka suur vahe, kas sa vaid mõtled seda või teatad, et su sõbranna on palju ägedam, ainult ta kahjuks ei olnud nõus minuga seksima.
- Taktitundeline. Inspireeritud taas ilusast poisist. Varem ei tulnud selline asi pähegi, sest ühelgi tüübil, kellega ma senini suhtes olnud/seksinud olen, pole tulnud pähe kritiseerida minu sõpru, ilma et ta ise neid õieti tunnekski. Otsekohesusel ja ebaviisakusel on vahe.
- Otsekohene/avameelne/aus (inspreeritud eelmisest punktist). Ma ise olen väga otsekohene inimene ja ma tõesti ei viitsi jamada tüübiga, kes vaikib, keerutab või läbi lillede räägib.
- (Palju) head seksi armastav 😛 Ei osanud seda paremini sõnastada. Mul pole ausõna midagi peale hakata tüübiga, kes on s*tt seks või arvab, et kord nädalas on piisav. You know me!
- Seltskondlik/ekstravert/pealehakkaja/julge. Noh, nagu mina 😉
- Viisakal määral korralik. Sellest omadusest olen ma rääkinud ka oma korterinaabri otsingute all. Ma ise olen korrafriik ja boheemlane ühes isikus, ei suudaks ilmselt pikemalt koos olla ei ühe ega teise äärmusega. Mõlemat peab olema, ühest ei piisa.
- Mu blogi lugemine ei tohi teda ära hirmutada, vastupidi – ta peab pärast seda ikka veel arvama, et ma olen äge.
- Hull. Noh, nagu mina 🙂
Lühidalt: ma tahaksin korralikku kesklinna poissi, pikka pandavat stiilset mittesuitsetavat meest, kes oleks sama intelligentne, aus, otsekohene, avameelne, korralik, boheem ja hull nagu mina; kes lõhnaks nii hästi, et ma tahaksin selles lõhnas lahustuda ja et ma tunneksin lapsikut rõõmu iga kord, kui päeva jooksul seda lõhna enda (riiete) küljes tunnen; kellega koos ma saaksin Varblasel või Levikas nina täis tõmmata, Krahlis ja Polymeris tantsida, küünlavalgel kakaod juua, päikeseloojangut vaadata ja öösel kell kaks Maci drive in-ist hamburgerit osta; kes arvestaks minuga, austaks mind ja peaks oma lubadusi, kes meeldiks mu perekonnale ja sõpradele (vastupidi muidugi ka), kes viiks mu hommikul kell viis Kristiine katusele ja kingiks mulle päevalilli siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskan; kes kuulaks mu kurtmist ja kallistaks ja teeks pai, kui mul on s*tt päev olnud; kelle kaisus ma saaks öösel magada ja hommikul ärgata, kellega koos ma saaks hommikul kohvi juua; kellega ma saaks (igasugustes imelikes kohtades tihti ja metsikult) seksida; kes saaks aru mu naljadest ja kelle seltskonnas oleksin ise naerust kõveras; kedagi, kellele mõtlemine tooks totra naeratuse mu näole, kellele mõtlemata ma ei saaks minutitki olla ja kes paneks mind igal hetkel tundma, et ma olen nii kohutavalt õnnelik; kedagi, kes armastaks iga tolli minust just sellisena, nagu see on; kedagi, kellega ma saaksin olla MINA ISE. Kedagi, kes loeks mu blogi alkoholile, suitsetamisele, seksile, seriaalidele ja hullumeelsustele pühendatud ridade vahelt välja ka selle, et tegelikult olen ma sama palju hooliv, hell, armastav ja korralik – et ma olen kõigi oma hullumeelsete ja vahest mitte kõige targemate tegude juures ühtlasi ka väike tüdruk, kes otsib igavest armastust, seda ainsat ja õiget.
Noh, ei olegi ju nii palju palutud? 😉
Kas te NÜÜD saate aru, miks ma muretsen vaid sellepärast, kust edaspidi head seksi saada? Ma ei kahtlegi selles, et kusagil on See Ainus ja Õige inimene minu jaoks olemas, aga ma olen realist ja saan aru, et ma ei pruugi teda veel niipea leida. Seni kavatsen ma asja vabalt võtta, oma hullumeelsusi edasi teha ja pikkade pandavate poistega seksida täpselt nii palju, kui süda lustib. Tõenäoliselt saavad enamik neist olema pigem boheemid ja kunstiinimesed, kui “korralikud mehed” 🙂
Ja salajas loodan ma muidugi, et see ainus ja õige on juba nurga taga.
EDIT: Et keegi valesti aru ei saaks, nagu siin juba juhtus 😛 Ideaalne mees pole minu jaoks nende kõigi loetletud ideaalsete omadustega mees. Ideaalseks teevad teda ka tema vead. Praktiliselt ilma vigadeta inimesega koos elada ei ole üldse tore. Ma tean seda omast käest. Ideaalne mees on lihtsalt inimene, kes on minu jaoks See Ainus ja Õige.
Natasha Bedingfield – Unwritten on endiselt päeva lugu. See paneb mind ennast kirjeldamatult hästi tundma.
Live you life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten
Üks peatükk minu elust lõppes just R-iga. Uus ja ilusam on alanud.
Kuldsed õpetussõnad, vol 2
Ja kui sa pärast kõike seda pühendad tollele neiule veel ühe sellise sissekande, hakkavad isegi tema meessoost sõbrad sind idioodiks pidama.
Enda ja teiste kommentaaride kustutamine ei näita ka just kuigi heast küljest. Ma vaatasin, et ta on absoluutselt kõik mu kommentaarid oma blogi alt ära kustutanud ja neis polnud mitte midagi erilist. Tõde peab ikka tõesti väga valus olema…
Kõigele lisaks kustutas ta ära ka kõik kommentaarid, mis ta minu blogi alla nonde kolme nädala jooksul kirjutanud oli, välja arvatud mõned, mis vist lihtsalt kahe silma vahele jäid… Ning otse loomulikult kõik need, mis ta kirjutas poolanonüümselt – küll õige nimega, aga ilma oma blogi lingita. Nagu kõik ei teaks nagunii, kellega tegu on. Oh püha lihtsameelsust!
Kuidas saab inimene, kes paistab alguses tõesti väga normaalne ja intelligentne, osutuda nii tuhmiks?
Pärast seda, kui ta mult eile õhtul ikka veel küsis, MIS TA SIIS IKKAGI NII VALESTI TEGI, jäi vaid üks mõte: kas ta on loll või mängib lolli? Sest minu arust lihtsalt EI SAA nii idioot olla. Aga noh… Võib-olla siis saab.
Olen pettunud.
EDIT: Tegelikult on vaid kaks varianti: kui ta tõesti arvab, et ei teinud midagi valesti, siis ta ongi idioot ja sel juhul pole midagi parata. Kui ta aga sai aru ja õigustab ennast, siis… On see lihtsalt lame. Ma jõudsin järeldusele, et ei viitsi isegi solvuda.