2006

Eile käisime Tartus koolitusel. Koolitusest pikemalt ei räägiks, see oli suhtkoht bullshit. Aga uus kontor oli äge. Eriti kohvi/kakao/kissellimasin 😀 Ei, tegelikult oli kõik muu ka äge.

Kuna koolituse lõpu ja Nadja tööpäeva lõpu vahele jäi umbes kuus tundi, otsustasime Piiaga kõigepealt ühele siidrile 1:0 teha, et siis Kaupsi lällama minna. Kuna Murakas tahtis kiiresti Tallinna tagasi minna, hävitasime siidri rekordkiirusel – tunni ajaga 1,5 liitrit. Pärast seda oli tunne, et nüüd enam paar tundi ei joo.

Siis hängisin kella üheksani Kaupsis. Vahepeal tuli uni ja masendus, aga Nadja lubas mulle tikripeeti ja Siiri sööki, nii et mul oli, mille nimel elada.

Tikripeet, jajah. Siiri imeline kätetöö. Kange, maitseb hää ja näeb ilus välja ka veel kõigele lisaks. Klaasike seda ja kõik mured kaovad. Või noh, võib-olla kaks või kolm klaasikest 😛

Oo, ja kunagi, kui mul on oma köök, siis ma värvin oma torud ka niiviisi triibuliseks!

Pärast kolmandat klaasi tikripeeti (Nadja kallas enda omast osa touchpadile, mis seepeale protestist töötamise lõpetas, aga ju tal sai hommikuks protestimisest siiber, sest nüüd on kõik jälle korras) seadsime sammud Zavoodi poole. Viisime Piiale koogi kaasa. Kui oleks tulnud pähe koogist pilti teha, oleks see ka siin. Nähtavasti olete te õnnelikud, et mul ei tulnud pähe 😉

Algas aktsioon “Kuidas ennast Zavoodis ilusaks juua” – loe sellest pikemalt Piia & Nadja blogist.

Nadjal õnnestus see kõige paremini.

Aga mina sain ka päris hästi hakkama. Siider viinaga oli hea.

Tsitaate sellest unustamatust õhtust leiad siit.

Mingi hetk avastasin baarileti äärest ilusa pika poisi, kelle kohta Nadja miskipärast arvas, et ta peaks olema Priit (perekonnanime jätan privaatsuse huvides mainimata). Viimane oli teoreetiliselt minu kursavend, aga sõjavõe vms tõttu me vist reaalis eriti ühtedesse loengutesse ei sattunud, seega polnud minul kui maailma halvima nägude mäluga inimesel mingit aimu sellest, milline ta välja nägema peaks.

Igatahes tundus see olevat hea ettekääne vestlust alustada, seega läksin ja küsisin ilusalt poisilt, kas ta on Priit. Otse loomulikult ei olnud. Oli hoopis Henrik. Filosoofiateaduskonnast. Kuna ta oli tõesti pikk ilus pandav poiss, siis ma otse loomulikult arendasin vestlust edasi. Muuseas rääkisin talle oma kontseptsioonist, et pean sel õhtul mõne pika ilusa poisiga seksima.

Tegelikult me rääkisime veel igasugustest asjadest, aga tikripeedi ja viinasiidri tulemusel ei mäleta ma detaile.

Igatahes oli poiss Henrik väga hea suudleja 😛

Ja ta kutsus mind endale külla. Ma oleks läinud ka, aga mu läpakas oli Piia juures ja ma pidin hommikul vara Tallinna poole sõitma, seega oli asi veidi raskendatud. Siis hakkas ilus poiss blokkima ja ma saatsin ta ise pikalt.

Öö veetsin Õnne tänaval Piia juures, või noh, vähemalt kolm tundi sellest ööst. Hommikul tekkis mul suurepärane kontseptsioon, et Pizzapood peaks olema avatud alates kella kuuest (sest ma oleks ilgelt kähku midagi süüa tahtnud).

Igatahes oli täna tööl “väheke” väsinud olemine.

Aga kuigi ilus poiss blokkis, oli ta väga hea suudleja, nii et mul on tagantjärele natuke kahju, et ma talt mingit kontakti ei saanud. Ofkoorss ma tean ka tema perekonnanime (mida ma siinkohal muidugi avaldama ei hakka), aga see teadmine ei vii eriti kuskile, sest Orkutis teda pole ja Google ei andnud ka suurt midagi.

Siinkohal üleskutse teile, just nimelt teile, seltsimehed! Kui te tunnete Henrik S-i, ilusat pikka pandavat poissi, kes õpib hetkel kolmandal kursusel filosoofiat, siis andke talle minu telefoninumber.

Nii käiski Tikker Tartus koolitusel. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis kuidas ma üldse sain alguses väita, et see jama oli? Väga väga hea koolitus…

PS. Ma loodan, et Siiri teeb mulle sünnipäevaks suure laari tikripeeti. Või vähemalt kingib mulle üksikasjaliku õpetuse, kuidas seda valmistada 😛