…ja just siis, kui ma arvan, et suurt hullemaks enam minna ei saa, see raudselt juhtubki.
Ma ei saanud aru, et midagi oli valesti. Kui sain, ei saanud ma aru, et selle taga oli naine. Kui sain, ei saanud ma aru, kes see naine oli. Nüüd, kus ma sain, imestan ma, et ma olen nii idioot, et sellest varem aru ei saanud.
Huvitav, miks on see nii, et mida rohkem ma teada saan, seda suurema idioodina ma ennast tunnen…
MIS JÄRGMISEKS?
Ma suudan jälle nutta.
Ja ma vihkan ennast selle eest.
Aga p*rsse, läheb üle. Homseks läheb üle.
Ainult kaks närust kuud ja mul on kordi raskem ennast kokku võtta, kui pärast A-d.
Ma ei saanud isegi aru, et midagi oleks valesti. See idioot ju ei rääkinud. Ta lihtsalt ignoreeris ja kadus. Pani mind mõne aja pärast uskuma, et kõik saab korda ja kadus jälle. Ja nagu ma nädala pärast teada sain, siis oleksin ma pidanud sellest järgmisest kadumisest juba aru saama, et “ta ei taha enam meie suhtega tegeleda”.
Konkurentsitult kõige koledam asi, mis mulle kunagi öeldud on. Vähemalt mehe poolt, kes mulle veel nädal tagasi väitis, et on minusse endiselt väga armunud ja ei taha mind kaotada.
Pagan võtaks. Miks ma pean selliste luuserite otsa sattuma???
Aga läheb üle, kurat võtaks. Homme olen jälle bitch.
I hurt myself today
To see if I still feel
I focus on the pain
The only thing that’s real
The needle tears a hole
The old familiar sting
Try to kill it all away
But I remember everything
What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
I wear this crown of shit
Upon my liar’s chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way
You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way
Tahaksin tõmmata pimedas nurgas kägarasse ja rahus haavu lakkuda. Aga ma ei saa, see poleks mina. Mina muundan kogu oma valu vihaks. Ja see tuleb välja elada. Soovitavalt selle peal, kes selle põhjustas. Hoia alt, Lepp, sul ei vea, et sa pead minuga koos töötama.
PS. Sõrme lõikasin kah. Sakilise noaga. Mitte küll meelega…
Romantilise komöödia vaatamine tundus minu praeguses olukorras algselt täiesti hea ideena. Ma ainult unustasin ära, et nad lõppevad kõik ühtemoodi – vastupidiselt sellele, kuidas asjad päriselus lõppevad.
Võeh.
Seks ja linn. Berger jättis Carrie maha märkmega post-itil, ehkki ta oli päev varem pärast nädalast pausi lilledega tema ukse taha ilmunud ja tahtnud uuesti proovida.
Minul polnud lilli ega isegi märkmepaberit. Ainult nädalane paus, “ma ei soovi sind kaotada” ja päev hiljem lihtsalt järjekordne kadumine.
Huvitav, kes on minu Petrovsky ja kas ma lõpetan lõpuks jälle A-ga (hõkk)? Ausalt, ei tea.
Aga hetkel tunnen ma ennast täpselt nagu Carrie. Vaatasime Murakaga need kaks osa uuesti üle – nii palju ahhaa-elamusi pole ammu saanud. Niisiis – kui tahate teada, kuidas minu ja Lepa vahel kõik läbi sai, siis vaadake ära Seksi ja linna 6. hooaja kuues ja seitsmes osa: Hop, skip, and a week ning The post-it always sticks twice.
PS. Ilves sai presidendiks – midagigi head selles näruses päevas.
Loodetavasti algas teie sügis ilusamini kui minu oma…