2006 – Page 35 – Tikri blogi

Halleluuja

07/10/2006 / jabur elu, seltsielu / 1 Comment

23:00
Ruudu, Regalia, Ti Amo, Varblane, väikevend

00:00
Kuku, Alias, siider, Marko Mägi, Võit, suits, siider, suits, Marko Mägi, Alias, siider, suits, võit, siider, Marko Mägi

MM: Ma olen sinust väga huvitatud, kas ma võin su kätt hoida?
R (võtab mul ümbert kinni): Kas sa ei näe, et me oleme koos, meil on vaja kvaliteetaega, kahekesi

Ja nii iga natukese aja tagant…

03:00
Levikas, kohv, vein, erakordselt kõrge idiootide kontsentratsioon, uni, bloody mary, suitsud

MM: Ma tahaksin sinuga k*ppida, aga sa pole vist huvitatud

MM: Kes sa siis oled, lesbi või bi?
Mina: oleneb õhtust, aga täna olen koos Ruuduga

05:00
takso, Sandra, siider

07:00
Räägu pesa, kohv, hamburger, külm

09:00
Tunneli kohvik, külm, kohv, uni

09:30
Ruudu läheb tšikk Lauraga kokku saama
Tikker läheb tööle

09:45
Tikker väänab võtme välisukse lukus kõveraks, sisse ei saa, istub trepil, ootab Leppa ja naerab hüsteeriliselt

10:00
uus ja ilus tööpäev on alanud

Öö on kõige ohtlikum aeg

05/10/2006 / igapäevaelu, naljanurk, virin/urin / Leave a Comment

Võib-olla oli viga selles, et ma istusin Kristjaniga esmaspäeva öösel Levikas ja tõmbasin nina täis, kuni meid välja visati, sain seega tol ööl magama alles kell neli, pidin hommikul koos temaga juba kell kümme üles tõusma, andsin hiljem üle väga paljude kuude järele ihale päeval magada, sest oli vaba päev ja midagi targemat polnud nagunii teha, magasin kella poole viiest poole üheksani, olin seejärel üleval poole kaheksani hommikul ja magasin siis poole kolmeni päeval…

See ei lugenud, et ma olin kella neljani üleval ja vaatasin Murakaga America’s Next Top Modeli viiendat hooaega. Ega ka see, et pidin kolme ja poole tunni pärast üles ärkama, et tööle minna. Ma lihtsalt vahtisin lakke ja sadu tuhandeid mõtteid keerles ülehelikiirusel mu peas. Magama jääda ei saanud, ainult ahastus tekkis.

Need mõtted lihtsalt ei kao kuskile, ehkki päevasel ajal õnnestub mul neid enamik ajast kõrvale tõrjuda. Noil kaitsetutel momentidel, mil ma vahin öösel lakke, selle asemel, et magada, ründavad nad nii halastamatult, et seekord ma lihtsalt tõusin pool viis uuesti üles, et neid kirja panna.

Kella kuueks olin ma omadega nii läbi, et kuigi üks mõte ajas endiselt teist taga ja pool oli kirja panemata, ei suutnud ma enam ühtki arukat lauset moodustada. SIIS sain lõpuks kaheks tunniks magama jääda.

Mõtted salvestusid mustandina, mis leiab ühel päeval avaldamist kui minu blogi kõige pikem sissekanne, mida lugedes te kõik juba poole peal magama jääte.

(EDIT kunagi hiljem: Kustutasin kogu mustandi ära, mõttetu jutt oli. Aga tol hetkel aitas tunded lahti kirjutada küll)

Ja nüüd, pärast kohvi ja Muraka ema küpsetatud porgandipirukat istun ma siin ja tunnen, et hoolimata kahetunnisest unest on kõik täitsa ok. Pole mingit probleemi ka nii ekstreemsel puhul õigeks ajaks tööle jõuda.

Nii et mõne mehe vabandus öösel kell kaks Tartust jõudmise kohta (asi, mida mul enivei EI OLNUD vaja teada) on vaid järjekordne hale näide tema luuserlusest.

Lõpetuseks varahommikune värskendav dialoog minu ja Ave vahel:

Mina: “No minu arust on igatahes suurem parem kui väiksem.”
Ave: “Aga liiga suur on ka ebamugav.”
Mina: “Tõsi ta on.”

Küsimus suurele ringile: millest oli jutt?

Õige vastus: arvutihiirest.

Ilusad asjad

30/09/2006 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Paratamatult kord on juba nii, et kui midagi on halvasti, tunnen ma meeletut vajadust ennast välja elada ning tulemuseks on hulk vihaseid / tigedaid / hüsteerilisi postitusi.

Tegelikult pole ju kõik alati nii s*tt, nagu siit paistab. Tegelikult on palju ilusaid pisiasju ja suuremaid asju, ma lihtsalt tavaliselt ei räägi neist. Mõtlesin, et äkki vahelduseks peaks 😉

Ilus on see kastanimuna, mille ma viimasel nädalavahetusel Pärnus Annikaga jalutades korjasin. Ilus on see aroomilamp, mille ma parandamatu päevalillemaniakina täna Ülemistest ostsin. Ilus on see tulp, mille Murakas mulle viimaseks sünnipäevaks kinkis…

Ilus oli kolmapäeva õhtu, kui me Marise ja Murakaga veini jõime ning hiina toitu sõime (ja suutsime ühena ajaloolistest hetkedest ka Marise tõepoolest täis joota!).

Ilus on mõte, et kuigi asjad võivad vahel minna jube s*tasti, siis mul on alati mu sõbrad, mu perekond, mu kodu, mu töö ja mu iseseisvus. See on teadmine, et ma saan alati hakkama.

Ja veel üks hea asi on kogu selle s*ta juures – suure tõenäosusega saab olukord edasi vaid paremaks minna 😀

mäks says:
noh, sinu terviseks (D) et sul ikka seda jõudu ja jaksu jätkuks tohmanitega võitlemiseks

Remark

29/09/2006 / lepp, maailmavalu / Leave a Comment

Ma võin küll nutta ja nutangi. Oleks imelik, kui ma seda ei teeks, sest ma olen tunde-, mitte mõistuseinimene ja see lühike suhe tähendas mulle (vastupidiselt mõnele teisele s*tapeale) palju.

Ma võin mõneks ajaks lahkuda ja arvatavasti lahkungi, sest nii on hetkel kergem.

Aga üht pidage meeles.

MA TULEN VEEL TAGASI.

See tulemine saab olema parem kui eelmine. Valu läheb mööda, ma ju tean, et läheb (ehkki see teadmine praegu mitte kuidagi ei lohuta). Ja mina olen parem, targem ja elukogenum inimene. Oskan näiteks s*tapeadest eemale hoida.

Ja kui ma tulen, siis ma tulen glämmilt.

Hoidke alt!

Pimedusega löödud

29/09/2006 / lepp, maailmavalu / 3 Comments

Pips says:
krissu helistas kah.. küsis kuidas sul on ja lubas järgmine nädal juua suga koos.. ta ütles, et oli levikas mingit lepa sõpra kohanud, kes ütles, et pane tähele, see tüdruk lahkub varsti nuttes nagu E-gi

Nojah, vähemalt jääb mulle teadmine, et ma ei kujutanud endale pool aastat suhet ette, vaid saatsin Lepa ise pikalt, kui ta siga mängima hakkas. Ja et mul pole suurt kõhtu. Aga seda tahaks muidugi teada, kes need kuldsed sõnad ütles…

EDIT: Muidugi vana hea Mart, kuidas ma olekski võinud midagi muud arvata.

Ruudu, järg on sinu käes 😀 Aga kuivõrd sa oled selline pohhuist, siis on lootus, et Lepp on see, kes nuttes lahkub. Kui sa sellega hakkama saad, siis ma püstitan sulle küll mälestusmärgi!