2006

Imeline blogivõrgustik

/ blogimine / Leave a Comment

Mul oli täna igav. Vaatasin järjest läbi oma Orkuti sõbralisti, et näha, kas kellelgi on blogi. Teate, kui huvitav on sõprade, tuttavate, vähemtuttavate ja vahel ka päris võõraste blogisid lugeda. Ei jõudnud listiga poole pealegi, aga sain mingi viis aadressi ikka.

Millalgi hiljem tuli mulle meelde, et pole juba mitu head aega lugenud Stygi blogi. Kes on Styg? Teadsin temast vaid nii palju, kui olin lugenud tema postitusi Delfi naisteka foorumist ja tema blogi, mille keegi usin Delfi foorumlane oli välja uurinud. Delfi foorum on üldiselt suht p*rses koht, kus rohkem lahmitakse ja harva, kui sealt mõni nimi meelde jääb, aga Styg on jäänud ja Styg on äge. Tema blogi on ka äge.

Täna ma siis lugesin seda. Ja avastasin, kui võluv on blogivõrgustik.

Tema blogi juurest oli link Maali blogi juurde. Maalit ma reaalselt ei tunnegi, aga nimi ja nägu on aastaid tuttavad, ta oli selle aasta pride‘i pressiesindaja ja ma nägin teda eile õhtul juhtumisi GLIKis.

Maali blogi juurest leidsin lingi Ruudu blogi juurde. Ruudu on Mardi… Khm… Silmarõõm? Mart on Lepa sõber. Leppa olen siin korduvalt maininud 😉

Ruudu blogi juurest leidsin lingi Daki blogi juurde. Daki oli meie kursavanem. Nüüd vaatasin, et Maali blogi juures on ka tegelikult Daki blogi link olemas.

Aga mis kõike tähtsam – Maali blogi juures oli link ka Stygi blogi juurde ja tema PÄRISnimega. Ja kuna see on suhteliselt ebatavaline nimi, leidsin ma ta selle järgi ka Orkutist üles. Nüüd tean ma Stygi päris nime ja seda, milline ta välja näeb.

Kõlab täitsa perversselt. Mul pole selle infoga absoluutselt mitte midagi peale hakata. Aga äge on, sest ta on lihtsalt nii huvitav persoon.

Arvatavasti ei räägi ma temaga kunagi. Või tegelikult mitte. Eesti on nii väike ja nüüd ma tean, milline ta välja näeb. Kui ma teda kunagi nägema juhtun, siis ütlen talle, et ta on äge!

PS. Eile võtsime Lepaga Muraka Varblasele kaasa ja jootsime ta täis. Lepp arvab, et temast võib veel asja saada 😀

Eile käisin paraadil

/ jabur elu, meedia / Leave a Comment

…ja sattusin Delfisse.

Muidu kirjutasid nad veel nii:

Tallinnas kolmandat korda toimunud homoparaadi algus oli kavandatud laupäeval kella 15ks. Kell 14.05 teatas politseisse helistanud mees, et kell 14.30 lõhkevad Sauna tänaval pommid. Politsei kontrolli tõttu hilines paraadi algus 15 minutit.

Paraadil osales palju Lätist pärit inimesi, sest Riias keelati samasuguse ürituse läbiviimine.

Pikas Jala otsas tungisid demonstrantidele kallale umbes 30 kiilaspäist noormeest, kelle politsei minema toimetas. Homoparaadi pressiesindaja Lisette Kampuse sõnul oli tegemist seltskonnaga, kes käib pronkssõduri juures meelt avaldamas ning kes nimetavad end eesti rahvuslasteks.

Paraadil osalejaid loobiti korduvalt tooreste munadega.

Agu Sihvka annab aru

/ jabur elu, lepp / 1 Comment

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me Lepaga teisipäeva õhtul pärast kümnetunnist tööpäeva (mille jooksul ma söömas ei käinud) Regaliast pudeli Seitset ostsime.

Pärast selle kiiret ärajoomist avalikus kohas seksisime europeldikus.

Enne keskööd tuli meile kiiduväärt mõte vahelduseks normaalsel ajal (loe: trolliga) koju minna. Pärnu maanteed mööda trollipeatuse poole jalutades sattusin ma Leppa suudeldes liialt hoogu, mistõttu ta komistas vastu poe vaateakent (jätaks parem mainimata, millise poe täpselt), mille tagajärjel klaasi sisse mõrad tulid.

Õnnetul kombel oli sealsamas turvafirma auto (jumal teab, miks), nii et meil ei õnnestunud jalga lasta.

Tulemus?

Maja haldaja kutsuti kohale. Mendid kutsuti kohale.

Mina nutsin kogu aja südantlõhestavalt (ma vähemalt loodan/eeldan/arvan seda).

Maja haldaja ütles, et me oleme toredad noored, et ta on meiega ühe bussiga tööle sõitnud, et otse loomulikult ei esita ta meile süüdistust, see oli ju õnnetus.

Aga kuna politsei oli kohale kutsutud, pidime minema jaoskonda tunnistusi andma. Politsei suhtumine asjasse oli umbes selline, et “noored, selliste asjade puhul tuleb kähku uttu tõmmata, mitte paigale jääda” ja paar tundi hiljem, kui olime oma tunnistused lõpuks kirja saanud: “selle paberihulga eest, mis siin määritud sai, oleks saanud kolm akent kinni maksta.”

Ja kuigi ma üritasin politseile selgeks teha, et kõik oli minu süü, kuna mina ju Lepa otsa kukkusin ja ta aknasse lükkasin, mõjus mu nutt ilmselt piisavalt – on suhteliselt kindel, et midagi drastilist ei juhtu. Kästi kuu aja pärast helistada ja uurida, mis värk on.

Kui mind oleks puhuma pandud, poleks ilmselt nii hästi läinud.

Ja lõpuks pidime ikkagi taksoga koju minema.

PS. Nelja ja poole kuu eest käisin politseis töövestlusel (nemad kutsusid, mu CV oli tööportaalis nii sätitud, et potentsiaalsed tööpakkujad seda näeks) – oleksin võinud uurijaks saada. Ma ei tahtnud, palk oli liiga väike 😀

EDIT kunagi hiljem: Lepale keerati akna lõhkumise eest trahv kaela ja kuna me olime tolleks hetkeks just lahku läinud, lasin ma tal selle muidugi üksi kinni maksta – kurimagus rahuldus.

Täiesti hullumeelne

/ jabur elu, lepp, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Mul on tunne, et ma olen kahe viimase nädala jooksul elanud rohkem, kui kogu eelneva aasta jooksul kokku. Ja ma olen sealjuures IGA PÄEV tööl olnud. Sellest moraal – kui tahtmist on, jõuab ka õhtuti palju korda saata.

Ma olen käinud meeletult paljudes kohtades, kus ma pole kunagi varem olnud, teinud asju, mida ma pole kunagi varem teinud ja kulutanud suuremal hulgal raha, sest ma ei jõua lihtsalt kunagi sellisel kellaajal koju, kui mõni pood veel lahti on, et süüa osta. Ja väljas söömine, khm… Aga noh, kõigi nende lisapäevade juures võin ma seda vähemalt esialgu endale lubada.

Ühe päeva (pigem siis küll õhtu ja öö) jooksul jõuab nii palju juhtuda, et järgmise päeva õhtuks tunduvad hommikused sündmused olevat hirmkauged.

Eile näiteks… Läksime Lepaga pärast tööd KuKusse, sest Mart ja Nele olid seal. Lepal ja Mardil tekkis (foto)idee, mis lõppes nii:

Siis istusime vanalinnas mingi suvalise maja trepi peal, jõime veini, torkisime mööduvaid turiste vihmavarjuga ja karjusime saksakeelseid roppusi.

Siis seksisime Nukuteatri kõrval tellingute vahel.

Pärast seda pidime Mardi ja Nelega Levikas kokku saama, aga sinna nad ei jõudnudki, nii et lõpuks istusime kuskil väljas ja jõime veel veini.

Ja kuna ma polnud söönud midagi peale kahe saiakese hommikusöögiks, läksime öösel McDonaldsisse.

Ja kui me taksoga koju jõudsime, ei olnud kell üldse veel NII palju. Magama saime sellegipoolest alles kolme paiku.

Ja umbes nii on see igal õhtul.

Elu pole kunagi nii äge olnud.

PS. Ma pole kunagi olnud veinisõber, aga mind tutvustatakse iga päev odavate peetide maailmaga, mis maitsevad kummalisel kombel tuhat korda paremini. Üleeile öösel jootsin isegi Muraka täis 😀 777 mõjub alati!

Scroll to Top