January 2007

Valimisreklaamid in my ass

Ausõna, kogu see odav propaganda ajab ära igasuguse isu valima minna. Iga kord, kui ma näen mõnd põsele maalitud lipukesega keskerakondlase larhvi, tekib mul vastupandamatu tahtmine sellele vuntsid joonistada või vähemalt reklaamile tugevasti jalaga virutada. Ma muide ei ole üldiselt vandaalitseja tüüpi, ei mäletagi, kas olen kunagi midagi taolist teinud. Ega ei tee ka nüüd.

Nüüd siis vahib Reformierakond samamoodi igalt poolt vastu ja viimase piisana räägib keegi Ott Lumi Rahvusraamatukogu küljel, et õnn on see, kui tahad tööle minna ja koju minna ning reklaamib oma kodulehte. IRL-i muidugi ka.

Lihtsalt kole.

Ahjaa, see kristlik partei, mis iganes nende täpne nimi ka poleks, nende reklaamid on ka eriti inetud.

Et mina ei taha ausalt idioote valima minna. Hetkel tundub, et kõik on idioodid. Märtsis vaatame…

Tikker tuli täna koju nagu alati – trolliga, Siili peatuses maha ja otse trolli tagant üle tee. Keset teed seistes ja oodates, et teiselt poolt tulev autode vool lõppeks, sõitis mööda ja jäi foori taga seisma politseiauto, mille juhipoolne aken oli lahti ning seal istuv ment (päris noor ja kena oli :P) teavitas, et ülekäigurada on natukene sealpool. Tikker õnnistas menti iroonilise naeratusega ja läks südamerahus tema auto tagant üle tee. Seisma jääda ja trahvi teha igatahes ei viitsitud.

Kuuse peaks välja viskama. Eile juba oleks pidanud. Üldse ei viitsi. Tõenäoliselt läheb käiku Ruudu kontseptsioon, mille kohaselt kuuske tuleb toas hoida nii kaua, kuni sel veel okkad küljes on, sest muidu oleks ju raiskamine.

Siinkohal vabandaks veel Nadja, Ruudu, Lontu, Pipsi ja Tõnu ees (loodan, et ei unustanud kedagi) eileõhtuse vingumise pärast. Seoses endale antud lubadusega ei saanud sellest siin kirjutada, niisiis olid õnnetuteks ohvriteks erinevad inimesed mu MSNis. Kergem muuseas ei hakanud. Selliste asjade puhul parandab ilmselt vaid haud. Sel korral ka kõnekäänd “hommik on õhtust targem”.

Tore avastus

Ei tea, kuidas see minust senini mööda läinud on, aga avastasin täna ringi surfates, et Tõnul on fotoblogi.

Ma pole senini fotoblogidest eriti midagi arvanud. Tegelikult pole ma peale R-i oma ühtki pidevalt jälginud ja ka see pakkus huvi vaid nii kaua, kuni suhtlesime. Huvi oli puhtalt eraeluline ja pigem teksti vastu, fotod ei tekitanud kunagi mingeid erilisi emotsioone. Nüüd… Ei mäletagi, millal seda viimati vaatasin.

Üldiselt meeldivad mulle pigem sellised blogid, kus põhiline on tekst ning fotod on vaid tabavaks illustratsiooniks (Piia&Nadja on ilmselt parim näide).

Aga Tõnu oma oli teistsugune. Mingis mõttes stiilipuhas. Ma ei oska ega tahagi fotodes mingit suurt kunsti või kvaliteeti või sügavat mõtet otsida. Ma lihtsalt tunnen, kas mulle meeldib või mitte. Kui meeldib, siis tekivad mõtted iseenesest. Tõnu omad väga meeldisid. Kõik vaatasin ära. Palju-palju lemmikuid tekkis.

Et mulle ka vahel meeldib pilte vaadata. Kui need on minu hingele. Tõnu omad on. Ja ta pildistab filmile! Eriti äge. Mina kui paadunud digiinimene oskaks ilmselt filmile ainult käkke teha.

Lingin nüüd teda ka. Jälle üks regulaarne juures. Ilus.

Ja sain innustust teiste fotoblogide lähemaks uurimiseks, äkki avastan veel midagi põnevat.

Tööl on vahelduseks tõeliselt armas, sest jaanuar on vaikne nagu alati ja uus poiss endiselt väga asjalik. Ma ei pea enam lisapäevi tegema, halleluuja! Mul on alates homsest järjest kolm vaba päeva. Väga imelik tunne. Pean meelde tuletama, mis ma siis tegin, kui mul actually vaba aega oli.

Avastasin, et minuga on raske elada. Saan endaga täitsa hästi läbi hetkel, aga siiski raske on. Väsitan isegi iseennast. Tahaks olla ilusam ja parem ja väheke normaalsem inimene.

Paraku, mida pole antud…

Saab hakkama!

Ja homme, kui olen välja maganud, ma vast ei väsita ennast enam ka nii palju 😉

Lill

Uus poiss on veel asjalikum kui ma arvasin. Siiras rõõm. Suur kergendus.

Lepp vihastas mu täna nii kohutavalt välja, et kole kohe. Noh, mis seal ikka. Ma ju tean, et ta aeg-ajalt PEAB.

Aga õhtu oli hästi armas – käisime (vanade) töökaaslastega bowlingus. Vanad head ajad tulid meelde, kus koos igasuguseid asju tehtud sai. Vanasti, kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem…

Tulime Maidoga jala koju ja mul ei hakanud kogu väljas oldud aja jooksul kordagi külm – jaanuar? Talv? Tere hommikust! Tegelikult ju tore, ma olen muidu kole külmavares. Aga naljakas on.

Andsin endale täna ühe huvitava lubaduse. Ei hakka teile ütlema, milles see täpselt seisneb, eks näis, kuis välja tuleb.

Mulle tundub, et jõle igav sissekanne sai. Tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et elu on lill. Ja loota, et kolleegid viitsivad edaspidigi kokkusaamisi orgunnida. Sest tõesti hästi tore oli 🙂

Scroll to Top