Tere, kevad!
Enam-vähem kõik asjad on läbi vaadatud ja enamik Pärnusse minevaid ära pakitud. Kotte on nii palju, et peaks vist Rainerile hoiatuseks pildi saatma. Samas… Ta pidi kahe autoga minema. Loodame parimat.
Kaasa võetavate riiete välja valimine osutus kergemaks, kui arvasin. Kohe päris valutult läks. Ei saanud väga palju vist. Tegelikult ma ei hooma siiani, kui palju asju mul kaasa võtmiseks kokku tuleb, kuidas need ära mahuvad ja kui palju kaaluvad. Aga seda jõuab veel vaadata. Peamine on, et kõik on läbi sorteeritud. Suurim töö on tehtud.
Avastasin, et täna öösel tuleb kevad. Pisut üle tunni veel. Aga sel ajal ma juba magan 🙂
Nüüd tuleks veel… Põrandat pühkida… Vaadata üle asjad, mis laua peale kuhjunud… Vaadata veelkord üle asjad, mis sahtlisse panin… Mõelda välja, mida teha kuivainetega (sest mul on ägedad topsid, mida ma tahan alles hoida, aga jahu ennast… Pole vist mõtet aastaks Pärnu keldrisse viia)
Ja siis… Ja siis… Oi, kindlasti tuleb veel palju asju teha. Aga väga palju sai tehtud ka. Küll saab. Ma olen rahul.
Huvitav, millal ükskord tuleb reisiärevus? Praegu olen küll vana rahu ise. See, mis tulemas, tundub nii loomulik ja õige. Mul on olemas ajutine elukoht, mind ootavad sõbrad, mul on veidi raha ja küllaga pealehakkamist. Pole jõudnud veel CV-sid saata, aga teen seda kindlasti enne Eestist lahkumist. Ma ei muretse. Mul on tunne, et kõik loksub paika. Et kõik läheb hästi.
Täpselt nädala aja pärast on minu viimane öö Eestis. Ma pole isegi kindel, kus ma sel ajal olen…
Olgu. Väsinud. Magama nüüd. Loodetavasti tuleb homme sama produktiivne päev.
