Kõigepealt tuletan teile meelde ühe veebruarikuise vahejuhtumi, mille ise juba täiesti unustanud olin. Aga Murakas ei olnud. Ja eile ma sain oma Roll-upsi kätte 😀
Ja siin on siis Iirise kingitud pulgakomm, mida ma kuidagimoodi ära süüa ei raatsi, sest see on nii ilus ja värviline (ja see on tegelikult naatukene väiksem, kui pildilt paista):
Lubatud pildiseeria sellest, kuidas üks õige Eesti neiu oma haigust ravib (hm, peakski minema ja küsima, kas enesetunne on täna parem kui eile või läks kogu ettevõtmine aia taha…):
Ja noh, nii me eile õhtul siis istusimegi studys, hävitasime veini ja suhtlesime maailmaga:
Minul oli igatahes täna hommikul veidi… Raske olla. Ei midagi traagilist, pohmakaks ei saa asja küll nimetada. Aga no selline tunne, et eelmisel õhtul sai alkoholi tarbitud, see TUNNE oli küll. Praeguseks on muidugi kõik korras juba. Kell on väga vähe, kui järele mõelda, tavaliselt ma magan vabadel päevadel tunduvalt kauem… Aga jah, täna oli pool üheksa uni läinud ja kõik. Mis on ju iseenesest tore. Jõuabki rohkem teha.
Teha oleks nüüd tõesti vaja. Asjalikuks peaks hakkama. Ei, ma pole oma CV-d lahtigi teinud. Täna tuleb teha!
Ja siis ma ei tea endiselt, kas ma lähen täna õhtul tagasi Londonisse või homme hommikul. Tahaks homme minna, aga homme pole vist kedagi kodus ja mul pole võtmeid… Peaks Iirisele helistama… Ah, hiljem.
M-i kool korraldab täna mingi lihavõtteürituse, kuhu kõik lapsed-vanemad-sõbrad-tuttavad-muud loomad kutsutud on ning meie Muraka ja lastega lähme ka. Põhimõte seisneb looduses jalutamises ja šokolaadimunade otsimises. Huvitav, kas ma võin ka otsida… 😛
Ocean’s Eleven tuligi ööga kohale ja kvaliteet on ka suht hea. Oleks nüüd ainult aega, mil seda vaadata. Näis…