Ma olen praegu nii kuradi närvis, et ma ei mäletagi, millal ma viimati nii närvis olin.
Kogu mu vaba päev on möödunud konstantse vihastamise tähe all ja niipea, kui ma oma tuju kuidagimoodi veidike üles olen turgutanud, on alati järgmine asi mu väga kiiresti välja vihastanud.
(Ja ma tean küll, et ma veel eelmises postituses mainisin, et kella neljani oli mu päev suurepäraselt möödunud – noh, ma tõepoolest ÜRITASIN positiivset meeleolu säilitada ja eks neid jamasid tuli õhtupoole tihedamalt ka, kui hommikul ja päeval… Või siis pigem alguses suutsin ma neist ärritavatest pisiasjadest mööda vaadata, aga mida aeg edasi ja mida rohkem neid tuli, seda enam hakkasid närvidele käima ka eelnevad)
Ma ei jõua enam, ausalt. Ma olen lootusetu optimist ja kuni ma tean, et asjad muutuvad mingi hetk paremaks, siis talun ma igasuguseid ebamugavusi suhteliselt pohhuistlikult. Aga kui mingit konkreetset lahendust endiselt ei paista, siis mina ka ei jõua enam.
MA EI JÕUA ENAM!
Ega’s midagi, homme tõenäoliselt häbenen seda vihapurset. Kui saaks, kirjutaks siia üksikasjalikult ja detailselt, MIKS ma täpselt nii koledas tujus olen, kui ma olen, aga inimesed, jällegi, loevad mu blogi ja paraku on asjaolud näidanud, et sellistel puhkudel ei saada minust aru ja ma võiksin siin ohverdada nii mõnegi sõprussuhte, mida ma ausalt ei taha.
*frustreerunult vasakule ära*