Eile sulgesin ja jõudsin koju veidi enne poolt kahtteist õhtul. Täna avasin ja pidin seepärast viiest tõusma. Aga see pole ju midagi hullu, eriti arvestades seda, et mul oli just kaks vaba päeva. On vähemagi unega tööle tuldud ja midagi pole viga…
Aga täna olin juba enne esimest pausi poolsurnud.
Võib-olla oli viga selles, et ma pidin uut poissi õpetama, see on küll rohkem supervisori töö, aga Petra oli (talle iseloomulikult, võimendatud rasedusest ja varahommikust) suhteliselt kannatamatus tujus ja nii ma siis kantseldasin ise seda uut.
Aga kurat, kas teile on jäänud ekslik mulje, nagu mina OLEKS kannatlik? Ses mõttes, ma saan aru, et uutel läheb õppimisega aega, aga kui kuradi raske on aru saada sellest, kuidas smoothiet teha (ei ole raske, ausõna!) või… Krt, ükspäev ma küsisin ta käest, kui vana ta on ja TA EI SAANUD ARU, mis ma küsisin! Ma ei tea, kust ta pärit on.
Et iseenesest väga tore poiss ja nii, aga… Mitte just kirkaim kriit karbis, ütleme siis nii.
Ja suur boss oli ka täna siin, nii et kõik olid sellevõrra rohkem usinamad.
Esimesele pausile pääsesin nagunii ebaloomulikult hilja ja juba tunnike enne seda hakkasin ära vajuma. Lihtsalt unine, nõrk, väsinud ja selline tunne, et ei jõua raskeid asju käes hoida. Unustasin poole pealt ära, millega ma parajasti tegelesin jne.
Ja pausid ei aidanud ka üldse, pärast olin ainult veel rohkem väsinud.
Nüüd on tööpäev läbi, aga kuna ma tavaliselt siin rõõmuga netis istun, siis jätsin võtmed Mehe kätte ja enne viit seega koju sisse ei saa (ma ei usu, et Iiriski varem jõuab). Mitte et netis istuda oleks nüüd nii väga hull, aga… Ma parema meelega magaks kodus.
Pea valutab.