Pipsi reisipäevik, vol 5

Pips: Ma tahan ka netti saada.
Tikker: Siis saad, kui ma olen blogi ära kirjutanud.
Pips: Okei, ma hakkan siis jooma.

Ehk blogi kirjutamisega on viimasel ajal ikaldus olnud.

Pühapäeval töölt koju tulles olin omadega nii läbi, et isegi ei mõelnud puu alla minemisele (ilm oli kolepaha ka muidugi). Eile olin hakkamist täis, aga mida polnud, see oli nett. Lõikasin pildid valmis ning võtsin läpaka tööle kaasa – mõtlesin teksti metroos valmis kirjutada ja tööl üles riputada, kolm viimast tasuta wifi kaarti oli veel alles.

Läks aga teisiti… Raamat, mida lugesin, oli peaaegu lõppu jõudnud ja nii huvitav, et ei saanud metroos seda käest panna – lõpetasin täpselt siis, kui Angelisse jõudsin ja läksin veel raamatupoodi, et järgmine osa osta. Selleks ajaks oli plaanitud tunnist netiajast enne tööpäeva algust alles 15 minutit, mille jooksul jõudsin ainult pildid üles laadida. Pause oli vaid üks ja selle ajal kirjutasin vaevu mingi jutu valmis, mille lubasin järgmine kord netti saades ära lõpetada, aga täna hommikul enne tööd sai plaanitud poolest tunnist taas veerand (kunagi ei tea, kaua metroos aega läheb, eks) ning pauside ajal lihtsalt ei VIITSINUD kirjutada, lugesin selle asemel söögi kõrvale teisi blogisid, millega olen nagunii lootusetult ajaätta jäänud.

Aga nüüd õhtul tuli kolesuur blogi kirjutamise tuju, klõpsisin veel ekstra pilte ja puha. Tegelikult peaks muidugi seltskondlikum olema, aga kuivõrd Pips, Iiris ja Mees hakkasid nagunii Kreisiraadiot vaatama, millest mina midagi ei arva, siis tunnen ennast piisavalt seltskondlikuna nendega üht voodit jagades, läpakas süles.

Mitte et vahepeal rangelt võttes midagi hirmpõnevat või metsikut üldse juhtunud oleks, aga memuaaride mõttes tuleb lühidalt ikka kirja panna.

Pühapäevast pole tõesti midagi rääkida – mina olin terve päeva tööl ja teised magasid oma pohmakat välja.

Esmaspäeval magasin pool päeva maha ja olin teise poole tööl. Pips läks esimest korda üksi linna peale, sildu üle vaatama ja niisama aega surnuks lööma. Iiris ühines temaga õhtul jalutuskäiguks Hiinalinnas:

Ja isegi minu töö juurest jõudsid nad läbi käia. Pips üritas mind tagajärjetult pildistada, aga tulemus oli umbes selline:

Eilsest veel nii palju, et mul käisid kohvikus päris elusad eestlased! Rääkisid omavahel ja kui inglise keeles tellima tulid, siis ütlesin neile tere. Päris ehmunud nägudega olid 😀 Rääkisime siis pikalt ja laialt juttu, aga ausalt öeldes oli väga veider tööl võõraste inimestega eesti keeles rääkida. Sõpradega on okei ja loomulik, aga small talk ja eriti tööalane jutt (toitudest-jookidest jms) tuleb ikka väga raskelt – peab kohe mõtlema, kuidas need väljendid eesti keeles on.

Eestlaste teemat jätkates – mina neid Londonis enne kohanud polnudki (suvalisi võõraid, ma mõtlen, tuttavaid on ikka üksjagu), aga Pipsi tulekust saati on see juba kolmas kord. Esimene kord oli Pipsiga ühel tema esimestest siinoleku päevadest bussis sõites, kui üks naine meie omavahelise jutu peale meiega eesti keeles rääkima hakkas. Teine kord jutustasime Camdenis, kui üks mees vahele segas ja uuris, mida eestlased Londonis teevad. Kolmas kord siis õekesed kohvikus ja kes teab, kes ja millal järgmiseks – kraan tundub olevat lahti keeratud, kõik eestlased tulevad kapist välja.

Tänaseks olin endale varase vahetuse välja kaubelnud, et Pipsi viimasel Londoni-õhtul ikka vaba olla. Iiris ja Pips käisid päeval meie vanas Alconbury Roadi korteris Iirise viimaseid asju ära toomas ning tulid pärast seda mulle tööle vastu.

Paar pilti meie koduteest:

Nii me siis istumegi hetkel kodus, hävitame Smirnoff Ice’i ja vaatame Kreisiraadiot (jah, ka mina olen tahtmatult kuulama jäänud ja heidan liiga tihti “kogemata” pilke kõrvalarvuti ekraanile).

Aga teile veel puhtast edevusest mõningaid pilte mu laupäevasest Camdeni saagist:

Pluus oli varem olemas, kõrvarõngad said spetsiaalselt selle juurde ostetud:

Suht s*tt pilt, aga aimu saate (eile õhtul metroos väravatest läbi minnes grupp töötajaid juba palus mul ringi keerata ja irvitas selle peale):

Pipsi toodud imearmsad lambad (sellepärast ma pipart otsisingi), mis varem miskipärast pildilt välja jäid:

Ja juba ühest varasemast Camdenis käigust pärinevad käerauad, millega Kantersi kingitud ja sellel peol katki tehtud lõpuks asendatud said:

Praeguseks vast küll. lippan välja puu alla ja riputan jutu üles.

Homme tulevad Maris ja ema, nii et enne neljapäeva õhtut ma siin endast suure tõenäosusega elumärke ei ilmuta – pigem veel hiljem 😛