Ma tunnetan juba karmavõlga kõigi nende täitmata lubaduste pärast, mis sisaldavad teile arvutute piltide üles riputamist ;) Täna töötab wifi üle pika aja normaalselt ja kiiresti, ehk sellepärast, et istun lauas, mis asub kinole veidi lähemal ja kasutan seekord kino wifit, mitte seda teist, mis ei ole mul päevi lasknud ühtki pilti üles laadida.
Pikaks jutuks pole aega, 40 minuti pärast pean siit ära minema. Eks näis, kas saan kõik vajaliku üles riputatud ja teile veel eilsest ka räägitud või peate nädala lõpuni ootama.
Windsoris ja Etonis käisime kaks nädalat tagasi, 11. septembril – päev hiljem, kui London Eye peal. Läksime me sinna üldse sellepärast, et E oli eelneval nädalavahetusel seal ühe Swammi kliendi juures käinud ning talle hakkas Windsor kohe väga meeldima, seega mõtlesime, et kasutame oma ühist vaba päeva kasulikult ja mängime turiste.
Alustuseks leidsime suvalise maja suvalises seinaorvas kükitava tuvi:
Vahepeal chillisime veidike hiigelsuures pargis, ilm oli nii soe, et sai veidi päikestki võtta:
Ja korjasime kastaneid:
Peitepilt ehk leia üles E:
Keeglit harjutavad pensionärid:
Royal Windsor Wheel, mille peale seekord rahapuudusel küll minemata jäi, aga kunagi läheme ikka! Seal saab tublisti üle ühe ringi sõita, me jälgisime tükk aega ja ei saanudki sellest peale ja maha laskmise süsteemist päris täpselt aru. £6 eest lõbu rohkem kui küllalt, ma arvan…
(rahapuudusel jäi minemata ka Windsori lossi – sinna pidin ma tegelikult juba Marise ja emaga minema, aga tookord oli kole ilm ja rasked kotid, khm, see tähendab (siidri) kastid)
Meeletutes kogustes luikesid… Seal müüdi spetsiaalset träni, millega linde toita ja see oli päris võimas vaatepilt, kui nad seal kõik kokku ujusid (siin pildil on veel suht vähe, no me seda sööki ei ostnud ka, E-l oli ainult üks Mesikäpa komm kotis, millel ta šokolaadi ümbert ära sõi ja vahvli luikedele söötis):
Septembri alguses on ju igati kohane planeerida jõulupidustusi:
See pilt on tehtud silla pealt, mis viib Etonisse (kõik senised pildid olid Windsoris):
Suvaline kinnisvarabüroo, mille töötaja oli oma lemmiklooma tööle kaasa võtnud. Kuts vahtis alistunud ja kurval pilgul läbi ukseklaasi välja:
Kujutate ette, et mõni Eesti söögikoht julgeks sellise sildi välja panna? Oi, kes seda Perekooli kanade kaagutamist ära kuulata jõuaks :P
Etoni kolledž:
