Seda pähklit pole ma küll siiani katki hammustanud, miks postiljon kunagi uksele ei KOPUTA, vaid lihtsalt veidike postipilu kaanega kolistab – koputamisest oleks igatahes rohkem kuulda. Täna näiteks panin äratuse igaks juhuks poole üheteistkümneks, käisin korra ukse juures vaatamas, ega miskit tulnud pole, lesisin siis mõtliku näoga voodis ja järsku kuulen korra sellist häält, nagu oleks mingi post pilust sisse pandud – st see kaas KORRA kolksatas.
Lähen siis esikusse, vaatan – põrandal pole miskit. Seisan veidike aega totra näoga, kuulen, et trepikojas miskine liikumine nagu veel toimub. Uuesti ei koputa/kolista keegi. Saan oma kõhklustest tobe välja paista üle, teen hommikumantlis ukse lahti… Ja otse loomulikult seisab seal postiljon, kellel käes korralik hunnik pakke – kõik mulle. No on topski, ma ütlen, endast tuleb ikka kõvemini märku anda. Ma oleks ÄÄREPEALT ta sama targalt tagasi saatnud.
Igatahes olen nüüd jälle kaheksa filmi võrra rikkam. Kaks peaks veel teel olema, kolm ootavad lattu jõudmist ja ülejäänud kõik kohal
Oi, kui mõnus on pakke lahti kiskuda… Nagu jõulud, ma ütlen! Ainult et jõulude ajal mulle viimastel aastatel küll nii palju kinke pole tehtud (mitte et ma kurdaks, ma ju ise ka ei tee).
Ja homme-ülehomme on vabad 😀