November 2007

Ega ma ikka normaalne pole

Viimased kaks vĂ”i kolm tundi veetsin kööki kĂŒĂŒrides. Keset ööd, kui jĂ€rgmisel pĂ€eval on ees ootamas pildistamine – ja iluund oleks eriti hĂ€dasti vaja.

Asi algas ĂŒpris sĂŒĂŒtult sellest, et ma ei viitsinud teiste seltskonnas olla (st juua ja sotsialiseeruda), vaid hakkasin selle asemel raevukalt oma toa seinaÀÀrt puhastama. Meil on voodist paremal ainus vaba riba pĂ”randapinda (ok, voodijalutsis on teine rida, aga seda on uksest voodini liikumiseks vaja), kuhu me olime kuhjanud kĂ”ik asjad ja prahi, mis aja jooksul kĂ€est Ă€ra pandud sai. Sain saagiks kaks kilekotitĂ€it prahti, mĂ”ned mustad nĂ”ud jms.

Ning enne kui ma arugi sain, oli hoog sees ja leidsin ennast kööki kĂŒĂŒrimas. Ja meie köök oli, ma vĂ”in kinnitada, ĂŒks vĂ€ga kole ja suur ja haisev seapesa – sest nagu teada, ei ole Swamm suurem asi korraarmastaja ning kuna köök oli tema jĂ€relt pidevalt koristamata, siis andsin mina ka lĂ”puks alla ja jĂ€tsin kĂ”ik oma pesemata nĂ”ud sinnapaika. Nii see lĂ€ks.

PĂ”himĂ”tteliselt pesin ja kuivatasin kolm kraanikausitĂ€it nĂ”usid (ning kuna meil pole köögis sooja vett, siis sisaldas see tegevus ka vannitoast pesukausiga sooja vee toomist ning mĂ”ningate asjade vannis loputamist) ning kĂŒĂŒrisin puhtaks kĂ”ik tööpinnad ja kapiriiulid, mis olid ka aja jooksul suht Ă”nnetusse seisu sattunud. Ja muidugi pĂŒhkisin pĂ”randa ja viskasin kĂŒlmkapist minema kĂ”ik ĂŒle aja lĂ€inu (pĂ€ris tĂŒhjaks jĂ€i teine).

Prahti sain kokku 10 kotti – 6 tavalist ja 4 recyclingu jaoks. Ja ma mĂ”tlesin, kui naljakas on ikka see, et ma kĂ€in novembri algul lĂŒhikeste pĂŒkste ja Ă”lapaeltega topi vĂ€el prĂŒgi vĂ€lja viimas. Eestis oleks sel ajal esiteks juba lögane ja kĂŒlm, siin on aga tĂ€itsa kuiv ja karge. JahedavĂ”itu kĂŒll – nii seitse kraadi vast hetkel. Ja teiseks elan ma Eestis miskipĂ€rast alati kĂ”rgetel korrustel, kust pole nii lihtne *korraks* Ă”ue lipata, sest juba trepikojas hakkab kĂŒlm.

Igatahes köök sĂ€rab ja tuju on hea. Ja kell… On peaaegu kolm.

Riideid pole vaadanudki.

Ega’s midagi, ruttu tuttu, et see viimanegi iluuni kĂ€tte saada. KĂŒll nende riietega jĂ”uab homme hommikul ka tegeleda.

50 000!

Domain Name estpak.ee ? (Estonia)
IP Address 80.235.58.# (Elion Enterprises Limited)
ISP Elion Enterprises Limited
Location
Continent : Europe
Country : Estonia (Facts)
State/Region : Tartumaa
City : Tartu
Lat/Long : 58.3661, 26.7361 (Map)
Language English (U.K.)
en-gb
Operating System Microsoft WinXP
Browser Internet Explorer 7.0
Mozilla/4.0 (compatible; MSIE 7.0; Windows NT 5.1; .NET CLR 1.1.4322)
Javascript version 1.3
Monitor
Resolution : 1280 x 800
Color Depth : 32 bits
Time of Visit Nov 6 2007 5:35:45 pm
Last Page View Nov 6 2007 5:54:21 pm
Visit Length 18 minutes 36 seconds
Page Views 5
Referring URL http://blog.tr.ee/post/222949
Visit Entry Page http://tikrike.blogs…ikker-modelliks.html
Visit Exit Page http://tikrike.blogs…ik-lheb-valesti.html
Out Click Vassilissa
http://www.blogger.c…11088063754978095592
Time Zone UTC+2:00
Visitor’s Time Nov 6 2007 5:35:45 pm
Visit Number 50,000

Kas keegi tunneb ennast Ă€ra? 😉

Tegelikult tahaksin ma teada, kas pole mingit sellist Sitemeteri moodi asja, mis saadaks mulle rohkem infot maili peale vĂ”i… Noh, ma ei viitsi iga pĂ€ev vaadata, kes nĂŒĂŒd kust tulnud on, aga tahaks kĂŒll jooksvalt teada, mis Google’i otsingutega minuni jĂ”utud on… VĂ”i kustkaudu lingitud… VĂ”i mis maalt… Ja muud taolist. Aga nagu öeldud, ma ise ei viitsi iga pĂ€ev vaadata. Ma vist tahan liiga palju.

Ja ĂŒleĂŒldse, kas 50 000 kĂŒlastajat (enam-vĂ€hem tĂ€pselt) 14 kuuga on vĂ€he vĂ”i palju? Mul on tunne, et keegi nagu eriti ei loegi, samas – kardetavasti ma lihtsalt ei hooma kĂ”iki oma anonĂŒĂŒmseid lugejaid.

VÔite aga kapist vÀlja tulla!

Update, vol 2

NÜÜD on neil siis punased kĂ”rvaklapid ka. NĂŒĂŒd, kus ma olen enda omad juba ammu aega tagasi Ă€ra ostnud ja pole neid nagunii viimased kuud kordagi kasutanud. Asjade selles valguses pole erilist mĂ”tet hakata teist paari juurde soetama puhtalt vĂ€rvi pĂ€rast – vĂ”i seal on ju vĂ€idetavalt peen mĂŒrasummutusefekt ka juures. Ma veel mĂ”tlen. Ja vaatan siin kaubanduses ringi (jĂ€rgmisel aastal, kui jĂ€lle raha on), sest asjad on siinmaal kohati odavamadki.

Kui ma viimati oma MP3-mĂ€ngija nunnuma vastu vĂ€lja vahetasin (ok, maht oli ka poole suurem), oli lĂ”pptulemus niru – vanale sai faile otse kopeerida, uuega peab Windows Media Playerit kasutama, mida ma pole siiani selgeks saanud ja mul on siiani mĂ€ngijal umbes 20 laulu ja ma pole seda juba kuid laadinud ja ĂŒldse on aku s*tem, kui eelmisel. Vat lange veel vĂ€limuse ohvriks… Aga ma pole kunagi miski eriline muusikainimene olnud, olgem ausad, mulle meeldib vaikus. Ja metroos loen pigem raamatuid.

Mulle pole ikka veel helistatud. Igasuguste vÀÀritimĂ”istmiste ja segaduse vĂ€ltimiseks saatsin teise sĂ”numi, kus ĂŒtlesin, et ma ikka veel ei tea, kus stuudio asub ja vabandasin mitte helistamise pĂ€rast, sest mul on krediit peaaegu otsas. Ja nad, raiped, pole vastanud.

Helistada ma neile ei taha, sest esiteks mul on krediiti veidi ĂŒle naela, teiseks… Mulle ei meeldi telefonis rÀÀkida ja kolmandaks ma olen juba natukene trotsi tĂ€is ka. Mis mĂ”ttes te ei helista ise. Aga kell on juba pool viis lĂ€bi ja normaalsete inimeste tööpĂ€ev seega ka lĂ€bi saamas (ma ei tea muidugi, kuivĂ”rd modellimaailma normaalseks pidada saab?)… Et ma ehk ikkagi varsti neelan trotsi ja hĂ€belikkuse alla ning helistan ise. Ja loodan, et nad ei vĂ”ta vastu, et nad peaks mulle tagasi helistama? 😉 Mul tĂ”esti pole mingit tahtmist oma viimast raha sellise asja peale kulutada, sest mu eelarve on vĂ€ga limiteeritud ja sinna tuleb auk nende fotodega, sest fotode eest pean ma ju ise maksma (teaks siis, kui palju).

Trots on tegelikult sellepĂ€rast ka – sest on ju kĂŒll ja veel kuulda olnud fakti, et kui agentuur sind tĂ”esti tahab, siis ei kĂŒsi nad alguses sult mitte millegi eest raha, vaid teevad kĂ”ik tasuta. Ja see jutt “stuudio-fotograaf-meik on tasuta, sina maksad ainult fotode eest” on ju ilus, aga korralikul agentuuril on ilmselt kĂ”ik need inimesed pĂŒsipalgal, nii et neile ei maksa see nagunii suurt s*ttagi ja fotod ka mitte… Ja lĂ”puks olen ikkagi ainult mina see, kes maksab. Okei, nad kulutavad siiski minu peale oma aega, eks.

Ja kui jĂ€rele mĂ”elda – kui tahaks endast niisama ilusaid pilte, siis ju laseks ka kosmeetiku juures raha eest meigi teha (vĂ€hemalt juhul, kui olla meigi tegemises selline kobakĂ€pp nagu mina) ja lĂ€heks siis stuudiosse ja maksaks fotograafile kallist raha selle eest, et ta sind pildistaks… Et erilist vahet ju pole? lusaid pilte saab ju ikka.

Mul on lihtsalt igav ja ma olen nende peale natukene kuri.

Seda ma ei karda, et mingite nurgataguste ahistajatega tegemist oleks, kodulehekĂŒlg on selleks liiga professionaalne.

VÔeh.

Ma ei ole siiani miskit asjalikku teinud, lesin voodis ja surfan netis. Ja ĂŒldse ei viitsigi hakata neid riideid valima enne, kui olen stuudio aadressi teada saanud, sest kui see homne asi peaks jĂ€rsku mingil pĂ”hjusel Ă€ra jÀÀma, siis ilmaasjata ma seda vaeva nĂ€ha ei viitsi.

Ah, tegelikult, olgem ausad, olen ma lihtsalt laisk. Laisk kui… … … No ei tule see vĂ€ljend meelde. VĂ€ga laisk igatahes.

EDIT: Otse loomulikult oli aadress mulle selleks ajaks, kui siin oma hĂ€da ja nördimust pasundasin, juba SMS-iga saadetud. Mu telefonil on lihtsalt VÄGA vaikne sĂ”numihÀÀl. Ma hoidsin seda aknalaual, mis on kohe voodi juures ja muusika mul ka ei mĂ€ngi, nii et kummaline siiski, kuidas ma ei kuulnud. Kummaline ka, kuidas ma seda varem ei nĂ€inud – enda arust vaatazin ca iga 5 min tagant nĂ€rviliselt telefoni, et nĂ€ha, ega ma pole midagi maha maganud. Igatahes kesklinn, tĂ€pselt Oxford Circuse ja Tottenham Court Roadi metroopeatuse vahel. Hakkan siis nĂŒĂŒd neid kuradi riideid kokku otsima… Uuuuuh.

Update

Viimase kolme tunni jooksul olen ma:

  • saanud sĂ”numi sisuga: hi it’s VM (no nemad kirjutasid nime vĂ€lja, aga mina veel ei taha enda blogi nii konkreetselt seostada, Google’i otsingud jne) here just wanting 2 confirm your appointment at the lounge studio tomorrow, if u could please text or call back so we can secure this for u. speak to u soon
  • saatnud neile vastuseks sĂ”numi, et see olen tĂ”epoolest mina
  • oodanud, et nad mulle tagasi helistaksid
  • vĂ”tnud koos Swammiga vastu Austria tĂŒĂŒbi kutse hommikusöögile (kell pool kaks pĂ€eval) Vera Cruzi
  • istunud poolteist tundi rasvahaisu sees, mistĂ”ttu ma haisen veel praegugi (tavaliselt ma seal nii kaua ei jĂ”ua olla, et haisema hakata ja noh, nagunii peab varsti duĆĄi alla minema, et ma vĂ€ga ei kurda)
  • mĂ”tisklenud teemal, kas ma sain mulle saadetud sĂ”numist kuidagi valesti aru ning kuna kell on juba kolm lĂ€bi, kas ma peaksin neile ikkagi ise helistama (ma ei teinud seda, kuna krediit on peaaegu otsas, sĂ”num oli odavam), sest ma endiselt ei tea, kus kuradi kohas see Lounge Studio asub…
  • lugenud Vaska blogi (hakkasin eile Ă”htul algusest peale lugema ja olen praegu veebruaris)
  • mĂ”elnud, et peab hakkama homseks riideid valima
  • mitte viitsinud riideid valida ega koristada ega midagi muud asjalikku teha
Aga muidu on kÔik lill.

Tikker modelliks?

Eellugu siin, siin ja siin.

Eile helistatigi uuesti. Esimest korda otse loomulikult selle poole tunni jooksul, mil ma metrooga tööle sĂ”itsin. Ma polnud isegi kindel, kas tegemist oli sama agentuuriga – kuna number oli eelmistele sarnane, siis proovisin tagasi helistada. Ei vĂ”etud vastu.

Aga paar tundi hiljem helistasid nad uuesti.

Ma ei saa pea kunagi töö juures isiklikke kĂ”nesid vastu vĂ”tta, aga eile oli ĂŒle mĂ”istuse vaikne pĂ€ev, nii et ma tundsin vibrat ja sain vastata ka. LĂ€ksin ĂŒlbelt kontorisse (mis sel hetkel Ă”nneks tĂŒhi oli), et rahus rÀÀkida. Mul lĂ€ks seal vist 10-15 min vĂ€hemalt. Aga Ă”nneks oli see kĂ”ige uuem supervisor tööl, kes on hĂ€sti armas ja ĂŒldse mitte kuri ja mina olen tast nagunii tugevam töötaja, niiet ta ei kobiseks mu kallal nii ehk naa 😉 Ja pĂ€ev OLI vaikne, nii et probleeme ei tulnud.

Ma kĂ”igepealt mainin veel korra Ă€ra, kuidas ma vihkan pikki telefonikĂ”nesid inglise keeles – eriti nendega, kellele inglise keel on emakeel. Nad rÀÀgivad kiiresti ja telefonis mingil mÀÀral ikka kajab – tulemuseks ei saa ma pooltest asjadest aru ja pean kĂ”ike ĂŒle kĂŒsima. Ja selle inglasliku viisakusega ma ei harju ikka ka vist kunagi Ă€ra – tĂ€di kĂŒsis mult: how are you? Ja mina vastasin kohusetundlikult: fine, thanks, you? Aga kui ta selle peale kĂŒlmast ilmast rÀÀkima hakkas ja tĂ”esti eeldas, et ma sel teemal veel pikemat juttu teeks, siis oli mul kĂŒll mök-mök. Ok, sellest ma saan veel aru, et ta ĂŒtleb mulle, et vĂ€ljas on liiga kĂŒlm, aga kas me peamegi nĂŒĂŒd jĂ€rgmised viis minutit ilmast rÀÀkima? Oh jah. Aga ei, mis ma ikka kurdan, see kĂ”ik on ju hea praktika. Keelepraktika ja muu.

Aga asja juurde asudes – kĂ”igepealt taheti jĂ€lle teada, kas ma ikka olen huvitatud. Ütlesin, et jah. Siis kĂŒsiti, kas mul on endast viimase kolme kuu jooksul tehtud professionaalseid pilte – meigiga ja stuudios. Ütlesin, et ei. Siis pandi mind igavikuks ootele (no vĂ€hemalt viieks minutiks :D)

LĂ”puks tuli tĂ€di jĂ€lle kuuldele ja teatas, et kuna mul on nii hea vĂ€limus, siis nad teevad minust pildid oma kuludega – Ă”igemini et stuudio, fotograafid ja meik on tasuta, piltide eest pean ise maksma. Ja et pilte ma vĂ”in osta tĂ€pselt nii palju, kui tahan, see mu enda asi.

Khm, khm. Ma ei kĂŒsinud eile, palju see ĂŒks pilt siis ka maksab (aga kĂŒsin tĂ€na, nad helistavad uuesti). Ja ma tahaks siiralt teada, kui paljudele nad veel tĂ€pselt sedasama julgustavat (sul on nii hea vĂ€limus, me maksame ise kĂ”ige eest, sina osta ainult pildid) juttu rÀÀgivad. VĂ€heke skeptiline olen.

Aga fakt on see, et nad on telefonis kĂ”ik minuga alati vĂ€ga sĂ”bralikult ja koostöövalmilt rÀÀkinud. Iga kĂŒsimuse peale, millele ma olen vastanud ei (on kogemust? on profipilte? jne) on alati vastatud – don’t worry at all. Ja kui sellest asjast ka miskit rohkemat ei tule, siis ma saan endast ikkagi stuudios tehtud profipildid, mulle tehakse meik ja sĂ€rgid-vĂ€rgid… Palju see ĂŒks pilt ikka maksta saab, paar tĂŒkki saan endale vast lubada 🙂 Ja minu edevuse juures on juba see piisavalt hea tasu, kui asi ka kuskile kaugemale ei jĂ”ua.

Homme kell ĂŒks on mul siis stuudioaeg, tĂ€nase pĂ€eva jooksul peaks helistama eilse tĂ€di manager ja ĂŒtlema, kus see asub… Pean tĂ€na juuksed Ă€ra pesema ja homme ilma meigita sinna kohale ilmuma ning 3-5 komplekti riideid kaasa vĂ”tma.

Riideid, jah, nagu mul neid oleks siis nii palju. Ma tean kĂŒll, et must (vĂ”i mustvalge), mida ma viimasel ajal enamasti kannan, ei sobi mulle tegelikult vĂ€rvi kui sellise poolest ĂŒldse nii hĂ€sti… On lihtsalt selline eluperiood 😉 Punane on mĂ€rksa parem, eks vaatan nendest miskit. Aga mul on tunne, et modellidest eeldatakse pigem selliseid… Tibilikke riideid, mul on aga enamikus pungised. KĂ”rge kontsaga kingi pole mitte ĂŒhtki paari, ainult saapad… Jne jne jne.

Aga noh, mis seal ikka. Otsin tÀna miskit kokku. PÔnev on endiselt.

Tegelikult ma isegi natuke kardan – olen ilmselt liiga palju modelle vaadanud, neid peedistatakse seal ju ikka korralikult. Aga kuna minu puhul pole tegemist telesaatega, kus pĂŒrgitakse uueks supermodelliks, vaid paari klĂ”psuga, et ehk alustada freelance modellikarjÀÀri, siis… Mida siin karta, ah?

Siit saate lugeda, mis sorti tööd ma tegema hakkan, kui hĂ€sti lĂ€heb. Raha kuluks kĂŒll marjaks Ă€ra.

Scroll to Top