Dec 072007
 

Mul on juba pikemat aega desktopil kaks kausta, mida ma ei saa sealt ära tõsta, sest paar pilti, mis ma tahtsin sealt blogisse panna, pole ikka veel teie silme ette jõudnud. Puhas laiskus, mis muud.

Esimene juhtum leidis aset 10. oktoobril. Oli ilus suviselt soe nädalavahetus ja kui Mees mind tööle saatis, avastasime kohaliku KFC eest järjekordse jumalakuulutamise aktsiooni. Need toimuvad seal üpris tihti, selles mõttes eriti ei üllatanud. Aga kui tavaliselt paar inimest lihtsalt karjuvad mikrisse, et jeesus on hea ja muud taolist, siis tookord oli kohal terve bänd, solist, taustalauljad…

Mis pani meid pilti tegema, oli aga fakt, et solisti riietuseks olid valge öösärk ja villased sokid. Vähemalt peale vaadates, ma küsimas ei käinud ;) See oli lihtsalt nii naljakas, et me pildistasime kohe mitmest küljest ja tegime lõpuks veel ühe video ka. See on omakorda põhjus, miks need pildid teieni alles kaks kuud hiljem jõuavad – video oli otse loomulikult parem, aga miskipärast ei lasknud ei YouTube ega Blogger seda üles laadida. Suurus jäi lubatud piiridesse, seega ei oskagi arvata, mis neid hammustas. Vaadake siis lihtsalt pilti:

Teine foto pärineb sellest ajast, kui teile oma ilusat kakaod üles pildistasin, siis jäi miskipärast panemata. Tegu siis teise reklaamiga sellest kampaaniast, millest hiljuti kirjutasin:

Nii, nüüd on karmavõlgadega korras ja kaustad võib rahus desktopilt ära tõsta ;)

Dec 062007
 

Piilusin just aknast välja ja nägin, et sajab. Helistasin Mehele ja kurtsin, et ei taha üldse Camdenisse minna, sest üksi on paha ja väljas on kole. Jõudsime järeldusele, et EHK ma saan pühapäeval ka minna (uut graafikut näen alles homme) ja kui ei saa, siis võib ehk Mees üksi minna. Et mulle põhimõtteliselt anti luba koju jääda.

Aga nüüd ma hakkasin ise põdema, et võiks ju ikka ära käia ja asjaga ühele poole saada. Kaabu kaitseb prille vihma eest, võib ju oma käigud kiiresti ära käia ja siis kodusooja tagasi kiirustada. Sest TEGELIKULT pole mu kodus ka midagi eriti teha – pakkima ma küll veel hakata ei viitsi.

Ma ei teagi… Aga seniks, kuni otsustan, kirjutan teile veel ühest mõttest, millest eelmises postis kirjutada unustasin. Tööga seoses.

Eile ma kurtsin Andreeale, et meie kontor, mis on ühtlasi ka ladu, on ikka meeletult sassis. Seal on kõik külmad joogid, mida me müüme ja tavaliselt olen mina see, kes seal mingit korda ja süsteemi hoiab, aga nüüd on korraga nii palju tellimusi sisse tulnud ja suvalistesse kohtadesse topitud (sel ajal, kui mind tööl pole olnud, muidu ma oleks need nähtavasti ise ära pannud ja vast veidi organiseeritumalt), et pole ruumi ümbergi keerata, mingist süsteemi loomisest rääkimata.

Ja noh, siis me jõudsime jälle järeldusele, et keda huvitab. Et tuleb asjast lihtsalt mööda vaadata. See on suhtumine, mille kõik inimesed Tinderboxis mõne aja järel omandavad. Pole mõtet üritada midagi paremaks muuta või lasta ennast millestki häirida, sest meie manager on kasutu (inimesena väga tore, aga oma tööga EI SAA hakkama) ning kõrgemat ülemust huvitab ainult kasum, mitte töötajate heaolu. Ja siis ongi nii, et omaenese närvide huvides üritad endale võimalikult paksu naha kasvatada, ennast ümbritsevast mitte häirida lasta ning loodad, et leiad võimalikult varsti uue ja normaalsema töökoha.

Väikeste variatsioonidega oli täpselt sama asi Eestiski. Kõrgemat poolt huvitas eelkõige kasum. Niivõrd-kuivõrd töötajate heaks ju tehti, aga kaugeltki mitte piisavalt. Prioriteet oli ikkagi raha, raha, raha – kokkuhoid kõige arvelt, mis võimalik.

Ja paljud töökaaslased olid ka sellele vastavalt häälestatud ning tegid oma tööd kiiresti ja ülejala – et tehtud oleks ja palk tuleks. Kvaliteet selle arvelt otse loomulikult kannatas. Neil oli pohhui. Sest ülemustel oli neist pohhui.

Ma olen ka üritanud seda pohhuismi endas kasvatada, kohati edukalt. Olen mitmetel kordadel suutnud igasuguste segaduste ja vigade ja s*ta töö peale rahulikuks jääda ja mõelda – minu vihastamisest ei muutu mitte kui midagi, säästan parem oma närvirakke.

Aga häda on selles, et mulle selline suhtumine kohe üldse ei istu. Ma olen oma loomult perfektsionist ja mõtlen enamasti ikka selles suunas, kuidas kõike paremaks, mugavamaks ja ilusamaks teha.

Kui ma uuele tööle lähen, siis alguses on mul muidugi piisavalt tegemist sellega, et omandada vajalikud teadmised ja vilumus, sellega läheb töö keerukuse astmest ikka kuu-paar-kolm-neli aega… Aga niipea, kui töökohustused on nii selged, et neid täites enam iga minut mõtlema ei pea, kuidas õige on, hakkavad mu mõtted liikuma selles suunas, mida saaks paremaks teha.

Nuhtlus, ma ütlen.

Ma nii tahaksin töötada kohas, kus töötajaid väärtustatakse ning kus kõik tahavad anda endast maksimumi. Ma töötan hea meelega teiste inimestega koos, aga ainult siis, kui nemad ka tõesti TAHAVAD asja hästi teha. Kui nad tahavad lihtsalt kuidagi päeva õhtusse saada ja teevad oma tööd aeglaselt ja/või lohakalt, siis on mul kalduvus vihastada, sest ma ei kannata luuserdamist.

Ma olen täitsa nõus sellega, et on asju, mille pärast ei tasu vihastada. Et elu tuleks üldiselt rahulikumalt võtta.

Aga samas – sinu töö, koht kus sa veedad arvestatava osa oma elust, pikad tunnid viis päeva nädalas… Töö, mille eest sulle makstakse ja mille abil sa saad oma ülejäänud elu vähem või rohkem kvaliteetsemalt elada – igas mõttes oleks parem, kui sa saaksid seda tööd teha hästi ja kirega. Inimestega, kes teevad seda samasuguse kirega. Kohas, kus sind väärtustatakse.

Oeh. Tahan kutsumust. Ja kuniks seda pole, tahan lihtsalt töökohta, kus oleks see väärtustamine ja endast maksimumi andvad töökaaslased. Nii oleks ma igas ametis palju rohkem rahul. Ma võiks ju seda kohvigi teha, kui mulle korralikult makstaks, kui firmapoolne suhtumine oleks inimlikum ja kolleegid tahaks samamoodi oma tööd hästi teha.

Unistused, ilusad unistused…

Aga kunagi mul on ka täpselt selline töö, ma luban!

Dec 062007
 

Kuna ma unustasin teist ööd järjest mobiili laadima panna ja avastasin selle alles nüüd, pean enne Camdenisse minekut veidi aega parajaks tegema ja võin seda sama hästi blogi kirjutamiseks kasutada.

Pidin tegelikult juba teisipäeval Camdenisse minema, et viimased kingid ära osta, aga plaanid pole teatavasti kunagi määratud täide minema, seega veetsin hommiku ja pool päeva hoopis koristades ning läksin õhtul Mehega Croydonisse.

Kui me sinna ükskord kohale jõudsime, oli kell peaaegu kuus ja me mõlemad hirmnäljased. Mees arvas, et ehk on poed detsembris kauem lahti ja jõuab veel ringi käia, tegelikkuses suleti enamik siiski 18-19 vahel ja me üldse eriti ei viitsinudki shopata. Sest noh, nälg ei anna ometi häbeneda.

TK Maxxist me talle siiski kingad saime, nii et võib selle taha peituda ja öelda, et õhtu läks asja ette. Siis aga pandi TK Maxx kinni ja me otsustasime, et nüüd on küll viimane aeg sööma minna.

Pubis sattusime istuma lauda, mille kõrval bänd just oma pille lahti pakkima hakkas. Lootsime, et jõuame ehk enne ära süüa, kui nad päriselt mängima hakkavad (ei jõudnud), aga lõpuks olid just nemad see põhjus, miks me sinna kauemaks istuma jäime ning veel teisegi joogi võtsime. Ma võin siis nüüd nentida, et mulle meeldib jazz (tähendab siis, Mees väitis, et see oli jazz, mina olen ju muusikastiilides täielik võhik). Üllatav, poleks arvanudki.

Hiljem bussipeatusesse jalutada oli veider, sest Croydoni peatänaval pole liiklus lubatud, seega oli kõik suhteliselt välja surnud. Ainult kinnised poed, jõulutuled, üksikud inimesed… Mõnus.

Eile õhtul pidid Nele ja Ly enne meie Eestisse minekut veel viimast korda siia jooma tulema, aga miskipärast ei tulnud. Selle peale jäime me hoopis ebanormaalselt vara magama. Seda vara magama minemist oleme sel nädalal üldse kuidagi tihti harrastanud – paneme õhtul küünlad põlema, et olemist hubasemaks teha, jääme korraks voodisse lesima ja ei saa arugi, enne kui uni jälle võimust võtab. Aga iseenesest pole jällegi midagi hullu – järgmisel hommikul on hea puhanuna tõusta ja küünlavalgel on üldse mõnus magada.

Täna jäin ka pärast Mehe tööle minemist üles, sest uni oli läinud. Tegin ära paar pisiasja, mis ammugi oleks tegemist vajanud ja mõtlesin hakata Camdeni poole liikuma, aga avastasin, et telefonil on aku peaaegu tühi.

Panin siis telefoni laadima ja otsisin endale muud tegevust. Alustuseks koristasin Swammi järelt köögi ära – korjasin mustad nõud kokku, pesin need ära, puhastasin tööpindu ja pliiti. Mul on praegu see kaitseperiood – nagu alati pärast seda, kui ma ise suurema koristamisega olen hakkama saanud. Tahan seda korda hoida. Noh, täna polnudki väga hullu – ainult üks pott ja taldrik ja klaas ja mõned söögiriistad ;) Ma mõtlen, et me peaks hakkama Swammi käest tema järelt koristamise eest raha võtma – me nagunii teeme seda pidevalt.

Aga jah. Tegelikult ei taha ma üldse Camdenisse minna, sest mulle ei meeldi üksi shopata. Kellelgi pole aega/raha et minuga kaasa tulla… Väljas on nii hall ilm. Ja on neljapäev, mistõttu Camdenis pole ilmselt eriti palju inimesi, seega pole ka nii lõbus. Ma palju parema meelega jääks voodisse vedelema. Aga no ei saa, tuleb minna.

Õhtul läheme Mehega jälle Croydonisse – neljapäeviti on enamik Londoni poode miskipärast kauem lahti. Loodetavasti jõuame täna siis kõik vajaliku tehtud.

Mm, ma loodan, et aku on nüüdseks ennast piisavalt kogunud, tahaks juba tõesti minema hakata.

PS. Prillid on ikka täielik õudusunenägu – mu nina on valutanud kogu aja sellest hetkest saadik, mil need ette panin. Ninapatjade kohal on punased laigud, ühel pool on nahk isegi veidike katki. Ometi on need prillid mul olnud juba üle viie aasta, klaasid peaks olema plastikust ja maksimaalse õhendusega… Või tellisin ikka klaasist, sest plastikut on kerge kriipida? Ei mäletagi. Igatahes ei olnud asi vanasti prille kandes nii hull, et nina oleks kogu aeg valus olnud… See pole normaalne :( Oeh. Tahan Eestit ja läätsi!

Dec 062007
 

Laisk värdjas, nagu ma olen, üle ühe kaardi aastas saata ei viitsi… Aga kuidagimoodi peab selle ju heastama ;)

(Ikka veel täiesti sügisesed) sünnipäevaõnnitlused Londonist!

Alati sinu,
Tikker

PS. See mullalõhn on ikka üks kole asi!

Dec 032007
 

…nagu eelmises postituses lubatud sai.

Maandun Eestis kirjade järgi 11. detsembril kell 11.35 ja sõidan tagasi 27. detsembril kell 12.00.

11. detsembri graafikusse mahub hambaarst ja veiniõhtu Vaskaga, kes mulle lahkesti ka ulualust pakkus.

12. detsembri hommikul on konsultatsioon Silmalaseris, misjärel sõidan Pärnusse ja jään sinna nädala lõpuni (kodu, ema, õde, Kaidi, arstid-kosmeetikud-juuksurid). Laupäeval peab ema oma sünnipäeva (ja kuna sellega kaasneb ka pildistamine, kavatsen ühendada meeldiva kasulikuga ja Katsi ära näha), samal õhtul läheme Mehega kuskile… Viljandimaale vist. Antti pidavat seal kuskil mingi peo korraldama. Pühapäeval oleme ilmselt ka seal.

Ja järgmise nädala, 17-23, kavatsen ma veeta põhiliselt Tallinnas. Mõned päevad sellest on kindlasti ka Tartu, sest Piia-Nadja, Tige tikker (ahhaa, nende kodulehekülg on funktsima hakanud – no isegi oma praeguse palga juures päris praadi või kokteili sealt just osta ei tahaks, aga pastat või salatit süüa ja niisama lesida võib kindlasti) ja Zavood vaja üle vaadata. Mis päevad täpselt, see selgub sujuvalt asjade edenedes, aga ilmselt saab see siiski olema nädala esimeses pooles, sest Pipsiga chillime neljapäeva õhtul ja reedel ka ning reede õhtu broneerisin Kristile… Laupäev jääb ilmselt taas Vaskale. Või mis?

Üldkokkuvõttes tuleb mul igatahes Tallinnas ära vaadata järgmised isikud: Vaska, Pips, Marko, Krissu, Lepp, Ruudu, Kristi, Krista ja Kanters.

Krista lubas mingi päev Tallinna tulla, Krissu juures on üks (veini)õhtu koos öömajaga ammu ära broneeritud, Marko ja Kantersiga jääb ka ilmselt mingi õhtupoolne variant, Leppa saan tööle kummitama minna, Ruuduga tahaks vähemalt korra Levikasse jõuda, mis eeldaks jälle pigem õhtut (või noh, olgem ausad – saab ka päeval. IRW).

Ja Vaskaga tahaks ka ikkagi veel rohkem ja rohkem veini juua.

Ühesõnaga päris tihe graafik saab olema ja neidsamuseid õhtuid kipub väheks jääma. Kui vähegi võimalik, siis ma saaks päevasel ajal kokku nendega, kelle töö seda võimaldab – et õhtud kontorirottidele hoida. Ja üldse – muidu mul on ju päeval igav.

Ja siis tulevadki juba jõulud peale, nii et 23. tagasi Pärnusse. Siis veel Marise sünna ja… Ongi peaaegu kõik.

Sellised plaanid siis esialgu.

Ja mul on karvane tunne, et ma võisin neist listidest veel kedagi ära unustada, keda ka vaja näha on – mis tähendab, et veel rohkem tuleb teha :P

Kui keegi nüüd seda sissekannet loeb ja avastab, et tal on kogu aeg jube kiire ja minuga kokku saamine on limiteeritud teatud päevadele/õhtutele, siis andku aga julgesti teada – panen oma väiksesse musta märkmikku kõik kirja (tegelikult küll sinisesse, aga must kõlas paremini).

Nädala aja ja paari tunni pärast (no okei, pigem kuue tunni pärast või nii) hakkame lennujaama poole liikuma. Juhhuu!

EDIT: Krissu broneeris 26. detsembri õhtu, veendes meid ära väitega, et tema juurest on lennujaama lühike maa. Õige jutt :P

Dec 032007
 

Vaatasin just üle – pole teile eelmisest reedest saati ühtki üldisemat eluolulist sissekannet kirjutanud, lihtsalt niisama mõttekatkeid konkreetsetel teemadel. Eks ma üritan selle tühiku siis nüüd täita.

Peamine põhjus, miks ma pole eriti kirjutanud, on see, et ma olen… Elanud :) Ei midagi tapvalt põnevat, lihtsalt selline mõnus rutiin. Teine põhjus on see, et olen Mehega rohkem ühel ajal kodus olnud, kui tavaliselt – ja kui tema on kodus, siis ma reeglina ei kirjuta. Või noh, vahel kirjutan ka, aga hästi lühidalt või siis pärast tema magama jäämist.

Terve eelmise nädalavahetuse ja kuni kolmapäevani välja oli kõik suhteliselt ühesugune – töö, kodu, nett (blogid + mailid + MSN), söök, film, uni. Aga nii HEA oli olla. Hea oli kodus normaalselt süüa (Mees viitsis päris palju kokata) ja õhtuti voodis mõnuleda ja koos filmi vaadata ja… Siis koos magama jääda. Iga päev oli nii hea, et kuidagi ei raatsinud Bloggerit nii kauaks lahti teha, et kõik see hea kirja panna, uni tuli enne.

Kolmapäeval käisime Maarja baaris/klubis (seal on kaks korrust – üleval baar, all klubi) joomas. Red Bull topeltviinaga oli indeed £2.50. Koht iseenesest oli täitsa okei, ehkki ma KÕIGE rohkem armastan siiski Levika taolisi urkaid ja Krahli tüüpi klubisid.

Nojah, muidu oli tore, aga esiteks suutis Mees mu üle pika aja välja vihastada, teiseks ei jäänud ma eriti purju, aga järgmisel päeval oli tavalisest raskem olek sellegipoolest ning kolmandaks oli klubis ja õues jahe, mistõttu mu põiepõletik (mis pärast enese ilmutamist sama targalt kahe päevaga ära kadus) peaaegu tagasi tuli (jaa, alkohol ei ole ka hea). ÕNNEKS päriselt ei tulnud. Nüüd üritan ennast veel rohkem hoida.

Aga Maarja baari peab veel minema, suurema seltskonnaga ja paremas tujus :) Või noh, jah, tuju oli mul päris hea kuni… See selleks.

Ahjaa, veel üks asi tuli meelde, mis ma kolmapäeval ära tegin – asi, mida oleks pidanud tegema juba nii umbes pool aastat tagasi. Ma viisin oma kolm lemmiklipsu keemilisse puhastusse ja pesin ära oma valge triiksärgi ja seeliku – need kõik olid kuid meie pesukoti põhjas minu tubliks hakkamist oodanud. Tegelikult oli kogu ettevõtmine muidugi lihtsam, kui olin arvanud – leidsin kodu lähedalt ühe keemilise, kokku läks kõik maksma £3.60. Ja valge pluus ning musta-valgekirju seelik ja musta-valgetriibuline sviiter läksid 30 kraadi juures kõik kenasti puhtaks, värvi ei andnud miski. Lipsudega läks paraku küll nii, et musta-valgetriibuliselt kõik plekid välja ei tulnudki – on muidugi palju parem kui enne, aga osa jäi siiski näha. Mingi puuder vms, igatahes seda värvi – oranžikas. Noh, omad vitsad peksavad – kui ma oleks selle pärast mustaks saamist kohe keemilisse viinud, oleks tulemus kindlasti parem olnud. Aga onu arvas, et järgmise korraga tuleb ehk rohkem välja, nii et loodame parimat.

Neljapäeval olin kolmapäeva õhtu nirust lõpust tulenevalt suhteliselt kaheldava väärtusega meeleolus – tuju oli enamik ajast päris hea, aga sellised väikesed pisiasjad, mis tavaliselt (päris hea tujuga) absoluutselt ei häiri, viisid seekord tuju hästi kiiresti alla. Aga noh, saime sellest ka üle.

Reede-laupäev olid mul siis vabad. Reedel ei jõudnud midagi asjalikku teha peale välja magamise ja netis passimise, aga eile… Oi, eile oli tore päev.

Käisime Mehega Camdenis jõulukinke ostmas. Mul olid eelarvelised piirid väga kindlalt paigas – olingi tegelikult ainult ühe asja peal väljas, Mehel oli rohkem vaja. Aga käisime seal ringi ja vaatasime ja sattusime hasarti ja… Seal on lihtsalt kuradi head müügiinimesed ;) Päeva lõpuks olime kahepeale ära kulutanud £360 ja arvestatava osa sellest ka enda peale.

Mina ostsin endale näiteks täiesti eelarveväliselt mantli. Lihtsalt jäin kusagil Meest oodates ühte nunnut musta-valgeruudulist mantlit vaatama ja müüja tuli küsima, kas meeldib ja kas tahan selga proovida. Ma siis ajaviiteks proovisin, sest enamasti ükski mantel mulle ei istu – käised lühikesed, vöökoht liiga kõrgel jne. Aga see, oh imede imet, oli nagu selga valatud.

Kuna väljas oli jahe, uus mantel oli soojem kui seljas olev ning müüja rääkis mulle mesijuttu sellest, kuidas ta annab mulle selle £10 odavamalt, kuna täna on vaikne päev ja tal on vaja õhtul üüri maksta (ma olen TÄIESTI kindel, et ta räägib seda iga päev kõigile), siis selga see mulle jäigi. Ja kurat, rahul olen. £45 ehk umbes 1000 kr – 70% polüester, 30% vill. Siinsele kliimale väga sobilik, Eesti talvele jääks muidugi külmaks. Eks ma kunagi panen teile pildi ka.

Kui täna kõik kulud kokku lõin, siis võttis natuke õhku ahmima küll. Aga siis leidsin, et tegelikult pole hullu – kulutasin ära lihtsalt ühe nädala palga. Et kui mul oli alguses õilis plaan Eestisse minekuks nii palju kõrvale panna, et puhkuseraha ja viimase nädala palka, mis alles Eestis olemise ajal arvele jõuavad, puutuma ei pea, siis nüüd olen sellest mõttest loobunud – peaasi, et kõik võlad makstud saaks ja aasta lõpus väikeses plussis oleks. Uuest aastast hakkab siis uuesti säästma kõige muu jaoks.

Sest vahepeal peab elama ka. Ma olen viimased poolteist kuud sellisel säästurežiimil olnud, et üle pika aja terve päeva ringi käia ja kulutada tundus tõeline õndsus. Ma olin ära unustanud, kui palju ma ikka Camdenit armastan. Eks sellepärast ma olingi sealt nii pikka aega end eemale hoidnud, et teadsin – kui lähen, siis ka kulutan. Mhh :)

(Kusjuures seda ainsat asja, mida ma Camdenisse ostma läksin, ma lõpuks ei ostnudki, sest raha sai enne otsa – sularaha saab päevas välja võtta max £200 ja Camdenis eriti kaarte ei aktsepteerita (nii palju, kui sain, maksin niigi). Pean veel järgmisel nädalal tagasi minema)

Õhtul saime kokku veel Riinaga – tegemist oli Lontu tuttavaga, kes esimesi päevi Londonis ning töö- ja elukohta otsimas. See õhtu jääb talle tõenäoliselt kauaks meelde – vedasime ta kohe tutvumiseks suhteliselt… Värvikatesse kohtadesse. Ma ei saa praegu lähemalt rääkida, sest see seostub ühe mu kingitusega, aga kui vähegi meeles on, siis kirjeldan juhtunut pärast kingi omanikuni jõudmist lähemalt.

Aga Riina on äge (mulle need kunstiinimesed ikke meeldivad) ja võib-olla tuleb ta mingiks ajaks meie juurde elama… Kui Swamm eestis on. Eks me näe, kuidas kujuneb.

Täna olin üle väga pika aja nädalavahetusel hommikuses vahetuses – jube veider oli, tavaliselt ma ju sulgen. Hommikuti on nii vaikne!

Ühtlasi hakkasid tänasest jooksma kümme päeva enne konsultatsiooni silmalaseris, mis tähendab, et ma pean kogu aeg prillidega olema. Jube! Nina valutab, silmad valutavad… Ei suuda Eestit ära oodata, et saaks läätsed silma tagasi panna.

Oh, ja siis on mu Eesti plaanid tegelikult konkreetsema suuna võtnud, aga sellest kirjutan mõni teine kord täitsa eraldi postituse – et millal ja kus mind kohata võib. Praeguseks vast küll. Homme vaja viiest tõusta, oleks vist kohane magama minna ;)

Dec 022007
 

Töökaaslane rääkis mulle täna, et neljapäeva õhtul oli keegi meessoost isik mind küsimas käinud. Kui talle öeldi, et ma olen selleks päevaks juba lõpetanud ja küsiti, kas saab midagi edasi öelda, olevat vastus olnud umbes selline, et: ta teab küll/pole vaja, ma olen ka eestlane.

???

Selle vastuse sõnastus võis teistsugune olla, eks, mulle ju lihtsalt räägiti edasi, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, et ükski minu Londoni Eesti meessoost tuttavatest niiviisi mulle tööle tuleks ja taolist juttu räägiks. Neil lihtsalt pole mingit põhjust seal käia – nad ei tuleks selle pealegi, et Tinderboxi tulla.

Nüüd ma ei oska siis muud arvata, kui et mõni mu (anonüümsetest) blogilugejatest sattus Londonisse ja mõtles päris elusa Tikri oma silmaga üle vaadata. Kui see tõesti nii on, siis ta tõenäoliselt loeb kunagi ka seda sissekannet.

Ja kui sa seda loed, siis tunnista ausalt üles :P Sest mul on praegu küll täielik hämming – ja olgem ausad, uudishimu :)

Ma ausõna üritan täna hiljem mingit pikemat juttu ka kirjutada – nagu näha, siis see ei taha üldse õnnestuda viimasel ajal.