2007

Head ööd!

Rahu on jälle maa peal. Praeguseks vähemalt 😉

Käisime kinos. Waitress on ajaviiteks täitsa okei film, aga võib vabalt arvutist/telekast vaadata, suure ekraani peale pole mõtet raha raisata. Suht tavaline romantiline komöödia, ei midagi erilist.

Homme läheme Pariisi.

PS. Ja seda pähklit pole ma siiani katki hammustanud, miks Brixtoni metroojaamas kogu aeg klassikalist muusikat mängitakse.

Egotripp või mis

See pole oluline, et hommikul seitsmest tõusma peab, eks. Kui und ei ole, tuleb pool ööd üleval olla. Blogi kolimise palavikus jõudsin seekord nii konkreetsete tegudeni, et tegin omale nii Bloggeris kui WordPressis katsetamiseks suvalise konto (Bloggeris sellepärast, et ma pole julgenud siiani oma seadeid ära uuendada, nii et template‘i muutmisel drag’n’dropi harrastada saaks – mul on kõik nii käsitsi üles ehitatud, et ma ei kujuta ette, mis siis järele jääks, pealegi käiks need tööriistapildid sisse logitud olles seal paremal ribal mulle ILGELT närvidele) ning tõdesin, et pole mõtet mitte midagi muuta, sest see ei rahuldaks mind. Niigi palju siis praeguseks.

Mulle on vaja haldjast ristiema, kes minu jaoks lehe ära registreeriks ja vastavalt mu tahtmisele üles ehitaks. Tegelikult piisaks sellest, kui ta võlukeppi viibutades minu ajusse kõik vajalikud teadmised suunaks, et asja ise ära teha saaks.

Aga egotripp seisneb hoopis selles, et pärast eriti pikka selle pildi imetlemist otsustasin ennast desktopile panna. Ma tavaliselt eriti sellist ekshibitsionismi ei harrasta, aga no praegu küll meeldib… Vahin endale üleelusuuruses vastu.

Tagasihoidlik noor neiu, nagu ma olen.

Nõutus

Kogu see blogi pidamine hakkab järjest rohkem närvidele käima. Tahaks rääkida asjadest, mis on minu jaoks hetkel TÕELISELT olulised, aga ei saa. Miks? Sest liiga paljud loevad.

Ja nii ma siis kirjutangi sellest, millest tohib kirjutada. Tähtsusetutest asjadest või tähtsatest ilusatest asjadest. Nendest, mis on tähtsad ja koledad, tuleb vaikida. Sest liiga palju loetakse ja keegi võib solvuda.

Jah, ma võiksin ja peaksin tegema sama, mida teevad juba mõnda aega nii Daki kui Marta – panema isiklikumad postid parooli alla. Ainult et muidu suhteliselt edumeelne Blogger ei lase seda endiselt teha – huvitav, miks nad küll veel selle peale pole tulnud… Ja WordPressi kolida ma ei taha. Ja oma lehe ülesseadmine tundub nii keeruline. Ja nii edasi. Nutt ja hala.

Ma olen NII väsinud sellest, et ühtainsat mulle antud lubadust ei suudeta üle kolme päeva pidada. Sellest, et mina pean alati olema see, kes läheb asju selgeks rääkima, sest muidu vaikiksime lihtsalt päevi. Sellest, et ainus vastus, mis ma saan, on jään-kohe-magama-ja-ei-kavatsegi-sulle-midagi-vastata-sa-pingutad-alati-üle-mul-pole-mõtet-midagi-öelda pilk.

Välismaal elamine teeb kõik suhted nii komplitseerituks. Eestis elades oleks lihtsam minema jalutada. Ehk ongi hea, et ei saa nii lihtsalt kõike pikalt saata – suhe peaks olema vaeva väärt, eks, kõik hea ei tule ju iseenesest? Aga kui kaua jõuab ühel ja samal teemal tülitseda…

Ja siis me lepime ära ja kõik on jälle lilleline. Kõik on jälle NII ilus ja hea. Ja ma harjun sellega juba natuke ära ja loodan, et ehk seekord jääb lubadus vett pidama. Selleks, et kolme päeva pärast järgmine nätakas vastu nägu saada.

Iga kord, kui ma ennast unustan ja hakkan liiga ilusaid ja ninnunännusid mõtteid mõtlema (näiteks öelda talle, et ma armastan teda), võib olla kindel, et samal õhtul pühitakse need sama teed pidi väga kiiresti minema.

Ja jääb ainult üks mõte. Kas see on seda kõike väärt?

Daki kirjutas kunagi suhetest ja tülitsemisest ja kaalukaussidest. Ma olen väga nõus selle kontseptsiooniga. Ja minu kaalud kõiguvad kogu aeg meeletu kiirusega üles-alla. Nii kiiresti, et ma ei suuda otsustada, kumb pool peale jääb…

Mõistus karjub, et tuleks kõik pikalt saata. Tunded käivad peale, et veel mitte. Ja nagu te teate, siis suhetes olen ma pigem emotsiooniinimene.

Aga lõpuks, teate, saab mõistus ikka võitu. Siis, kui kaalukauss liiga kauaks valele poole kaldu jääb. Veel pole jäänud ja ma ikka veel loodan.

Aga ma olen sellest kõigest nii kohutavalt väsinud. Nii kohutavalt kurb.

Pildipuru

Kõige nunnum tulemasin, mida ma kunagi näinud olen (see oli ühe Swammi külalise oma ja tema leidis selle kuskilt maast, nii et pole ka võimalust tuvastada, kust endale saaks):

Ühel ööl pildistasin varje:

Hiljuti ostsin Tescost piparkoogi (jah, jõulud algavad siinmaal vara, nagu ka selle pildi peal näha võisite):

Kaart, mille Vaska mulle saatis (meie oleme ka kunagi täpselt sellised… Või tegelikult veidi kõbusamad, et oleks jaksu käia Egiptuses noori tõmmusid poisse tagumikust näpistamas):

Two of a kind – the photographers great aunts at their home in Canada. Sisters Rose and Florence have lived together since they were both widowed in their 40’s.

Kas kõik tööandjad on koonrid?

Pärast hiljutist vestlust Swammiga (kes teatavasti lühikest aega Eestis minuga ühes firmas töötas) ning eileõhtust vestlust ühe meie supervisori Eglega olen ma taaskord värskelt tige.

Swammi käest sain täiesti juhusliku vestluse käigus teada, et mind kui töötajat kontori poole peal ikka väga kõrgelt hinnati – ma teadsin seda ennegi, aga sain veel ühe tõendi. Detailidesse ei hakka laskuma, sest Eesti tööasjadest blogis detailselt ei räägita, eks.

Eglega rääkisime eile õhtul minu team leaderiks saamisest ja muust taolisest ning vestluse käigus pillas ta umbes sellise lause: tead, nad (st meie manager Taras ja tema ülemus Pete) ju kartsid, et sa lähed ära.

Jah, ma teadsin seda isegi ammu, et ma olen baristadest seal kõige tugevam. Esiteks olen ma neist kõige kauem töötanud, teiseks – praeguse seisuga oleks ma juba mõningatest vanematest (aga nüüdseks juba töölt lahkunud) olijatest ka parem. Ah et miks? Sest ma olen hea suhtleja, kiire mõtleja, meeletu korraarmastaja, äärmiselt hästi organiseeritud ja… Ühesõnaga ma suudan teha kõike vajalikku kiiresti ja hästi, ma olen suuteline tegema paralleelselt mitut asja, ma ei hakka kiiretes ja keerulistes olukordades paanitsema, vaid suudan need ära lahendada.

Kes tulevad pärast mind? Debbie, kes on muidu kogenud, aga nii kuradi aeglane. Joana, kes on muidu kogenud, aga klienditeenindaja jaoks kohati veidi järsu suhtumisega ja kohati liiga trotsi täis. Grace, kes on kiire ja sõbralik, aga kes tänu sellelesamale kiirusele tekitab liiga palju segadust (inglise keeles kasutame me tema kohta väljendit messy, ma ei oska paremini tõlkida). Ja ülejäänud on kõik ära läinud ning asemel on päris uued, kes ei jaga asjast ei ööd ega mütsi.

Kui oleks supervisorit vaja, siis oleks mina ainus sobiv kandidaat. Ja kuradi hea kandidaat. Kui oleks vaja, siis ma saaks ka. Häda on selles, et hetkel pole. Noh, sain just team leaderiks, seegi algus, eks.

Ei Eestis ega siin Londonis ei teadnud ma tööle minnes erialast suurt midagi. Eesti puhul oli vähemalt tugev huvi, siin võtsin lihtsalt esimese töö, mida pakuti. Aga kui nüüd vajaminevate oskuste taset võrrelda, siis no olgem ausad – kohvi tegemine on ikka kukepea võrreldes tehnika müümisega. Sellest tulenevalt läks mul siin oskuste omandamine tunduvalt kiiremini kui eelmises kohas.

Et kui Eestis tekkis poole aastaga harjumus, poole aastaga rutiin, poole aastaga tüdimus, siis siin on kõik need etapid läbitud kolme kuuga. Eestis läksin ära paar kuud enne kahe aasta täis saamist, siin… On vähemalt võimalus veidi kõrgemale areneda, mida ma ka teha kavatsen. Et siis ära minna.

Ja ma ei tahaks nii meeleheitlikult uut tööd leida, kui… Kui mulle normaalselt makstaks.

Ma võiks vabalt siin kohvikus edasi töötada, kui ma normaalset palka saaks. Ja kui ülemuste suhtumine üldiselt veidi edumeelsem oleks. Mitte et ma ülemustega halvasti läbi saaks, oh ei. Nii Eestis kui siin – me suhtleme täiesti normaalselt. Ma ei ole kunagi ülemusi kartnud ja ma olen üht-teist neile ikka öelnud ka, mis ma mõtlen – kangekaelne juurikas, nagu ma olen.

Aga mis sellest kasu on?

Ühesõnaga. Ma lähen kuskile tööle. Ma elan sisse, omandan vajalikud erialased teadmised. Niipea, kui mu ümber funktsioneerivad süsteemid mulle selgeks saavad, hakkan ma paratamatult mõtlema, kuidas neid paremini funktsioneerima panna, mida teha, et asjad üldiselt paremaks muutuks. Nii palju, kui ma saan, ma viin need ideed ellu ka. Aga enamiku jaoks on vaja kõrgemalt poolt tulenevat luba/finantsi/jms. Ja seda reeglina juba ei saa.

Tavaliselt, kui ma mõnd sellist ideed esialgu mõne töökaaslasega arutan, siis naerdakse mulle näkku ja öeldakse: looda vaid. Et sa ju tead, millised meie ülemused on. Pole üldse mõtet üritadagi.

Vahel ma ikka üritan. Vahel vist isegi on midagi õnnestunud ka. Enamasti muidugi mitte.

Üldiselt… Mul on lihtsalt kõrini.

Ma tahan tööandjat, kes ei üritaks kogu aeg meeleheitlikult iga senti kokku hoida, seda nii töökeskkonna mugavamaks muutmise kui ERITI töötajate palkade pealt… Ja kes väärtustaks mind kui töötajat ENNE, kui ma olen lahkumisavalduse lauale pannud.

Seni pole veel leidnud.

Ja ma usun, et neid on. Vähe muidugi, võrreldes koonritega, aga neid kindlasti on. Kui Eesti mastaabis mõni näide tuua, siis esimese hooga pakuks, et ÄP ja EMT töötajad on kindlasti paremini tasustatud ja hinnatud, kui… Paljud teised. Need on lihtsalt esimese hooga pähe tulnud näited ja kindlasti on ka nois asutustes asju, mille kallal vinguda. Lõppude lõpuks – vinguda saab alati 😉

Tegelikult ma annan endale suurepäraselt aru, et ma ise ka vingusin selles postis liiga palju. Te ei pea mulle ütlema: “Mis sa vingud, lollakas, tegutse selle asemel!”, just seda ma täpselt kavatsengi teha.

Sest kui nii Eestis kui siin Londonis oli ülaltoodud näidete puhul tegu mu esimese nö PÄRIS töökohaga, mis tähendab, et valikuvõimalust eriti polnud – raha oli vaja ja üleüldse, oleks võinud alati veel hullemini minna, siis nüüd, kus esimene töö on juba olemas, on teise valimisega juba rohkem aega, et seekord parem saaks.

Ja kui kunagi jälle Eestis olen, siis kavatsen ka normaalse töö leida. Sest no kaua ma jõuan sandikopikate eest rügada – täisväärtuslikuks eluks on vaja normaalset sissetulekut ja ma olen võimeline seda teenima.

Minu häda ongi selles, et kui ma üldiselt tean, et ma kuradi hea olen, siis minus ei ole veel nii palju seda ülbust, et ennast müüa ja normaalset palka küsida. Ei ole nii palju, kui vaja.

Aga küll ma arenen.

Scroll to Top