Sellest ma parem ei räägi, et ehkki mul oli hommikul jumala lühike maa tööle minna, oli kangesti vaja helistada Stenile ja küsida, kas ma võin tunni hiljaks jääda (ja teda õhtul sellevõrra varem ära lubada). Ja sellest, et tegelikult jõudsin ma tööle alles 11.15 (ca veerand tundi enne P ja M saabumist ja P oli nii pissed off tujus, et kui ma oleks pärast teda tulnud, oleks raudselt sõimata saanud).
Siis ma tegin jube usinalt tööd mitu pikka tundi.
Aga siis tuli Tõnu siia hängima ja ütles, et väljas on jube ilus ilm (hommikul kell üksteist polnud teine veel suurem asi, päikese mõttes vähemalt). Siis tuli meelde, et on vaja ükskord ometi Oriflame’is ära käia ja et nüüd oleks kindlasti jube tark seda teha. Ühtlasi lootsin kuskilt mingit odavamat sööki skoorida, kui meil siin kõrval antakse.
Linnas oli vaja jube hädasti kõigepealt Tõnuga pangas käia (sest ta arvas, et see on viieni lahti ja tahtis oma kaarti kätte saada – tuli välja, et pank on avatud seitsmeni ja kaart oli üldse kuskil teises kontoris) ja siis Rimist süüa osta ja Oriflame’i alles kell viis jõuda, mis tähendas hirmpikka saba ning lõpuks tipptunni ajal bussiga kesklinnast tagasi tööle sõita.
Nii sai tunnisest lõunapausist sujuvalt poolteist. Aga ma lubasin Steni selle eest kell kuus minema (sest noh, tema lõunapaus + hommikune hilinemine + meil on nagunii üks tüüp praegu proovinädalal).
Et noh. Üldse ei edene see töötamine enam. Kevad ja pohhuism ja kõik muu. Ainult üheksa tööpäeva ongi jäänud. Et see kõik on vist õigustatud…