Mees helistas mulle veidi peale üheksat ja ütles, et hakkab varsti koju tulema. Mina kadusin vahepeal jälle netisügavustesse ja avastasin alles nüüd, kell pool kaksteist, et teda pole ikka veel. Kuivõrd ma teadsin, et ta tuleb koju ülemuste autoga ja nad on kõik purjus, siis kujutasin juba… No igasuguseid asju ette. Kõige hullemaid.
Otse loomulikult ei olnud midagi juhtunud, nad lihtsalt “hakkasid minema” ja jõudsid oma minemisega täpselt nii kaugele kui järgmisesse lauda.
Oi, kuidas ma vihastasin.
Asi pole üldse mitte selles, et mul oleks midagi tema hilise väljasolemise vastu – ausõna, ei ole! Nagu ma juba mainisin, mul oli siin endagagi piisavalt tegemist. Aga MIKS kuradi pärast ta mulle ei helistanud, kui nägi, et nad sealt siiski veel niipea liikuma ei saa, seda minu mõistus küll välja ei jaga. MIKS kuradi päralt inimesele ei võiks pähe torgata, et teine äkki muretseb.
Süüdimatus ja pohhuism, ma ütlen. Urr!
ja ma ütlen seda veel: ah, sa oled ikka nii NAINE! 😉