…aga mitte mõne kauaoodatud sünnipäevakaardi, vaid hoopis King’s College Hospitalist, kuhu mind raseduse asjus edasi suunati.
Esimene ultraheli on neljapäeval, 17. aprillil, kell 17.40. Ehk siis 12+1 (12 nädalat ja üks päev).
Infolehest lugesin muuseas seda, et 3% naistel avastatakse selles UH-s surnud loode, 2% mitmikud, 1% tõsisem puue. Ehk siis mul on suurem võimalus lapsest ilma jääda kui kaksikud saada. Aga puudega lapse saamise tõenäosus on selle eest väiksem. Halleluuja!
Ja ma ei saa need kolm nädalat teha mitte midagi muud, kui ARVATA ja loota, et kõik on korras. Eestis oleks ma juba arsti juures ära käinud ja esimese UH ära teinud ja ma teaks vähemalt praegu, et kõik on korras, mis siis, et paljutki võib veel juhtuda. Nii nõme on pöidlaid keerutada ja mõelda, mis kõik olla võib, kui on 3% tõenäosus, et midagi äkki polegi.
Ja kõik need ingliskeelsed meditsiiniterminid, millest osasid kuuleksin ilmselt eesti keeleski esimest korda…
Jah, ma olen torssis praegu. Tahaks Eestis rase olla ja sünnitada. Saaks vähemalt väikse riigi inimlikumat vahetumat kohtlemist, arsti jutust aru ja musta leiba süüa.
Aga mis seal ikka. Ootame siis 17. aprilli…
Kui see oligi Orkuti idee cheerful letterist, siis… Khm.
oleks siis minu õnnitlus ka selle teema lõpus nagu murakal eelmise postituse lõpus, aga ei… (6)
üle tüki aja tulin lugema ja vat mis ma leidsin 😀 palju-palju õnne sulle!
(enda poisinaaskel on nüüd kohekohe kolm kuud vana aga eile istusin beebikooli oodates sünnitusmaja ees, vaatasin rasedaid ja lahistasin nutta tahaks jälle)
ilus aeg on ees 🙂
pai.