Aug 162008
 

Ma pole juba aastaid eriline jäätisesõber olnud, aga viimasel ajal tahaks kogu aeg. Ainult vaniljejäätist, muud pole mulle kunagi maitsenud. Ja siinmaal on tavaline odav jäätis vastiku maitsega ka, Eesti jäätise maitsega asja eest peab 2-3x rohkem maksma.

Aga vabalt sööks iga päev potsiku ära, sööks kakski.

MAASIKATEGA on eriti hea!

Jube lugu :P

Aug 162008
 

Ega midagi uut ja põrutavat tegelikult ju ei olegi, lihtsalt ammu pole sel teemal midagi kirjutanud.

Neljapäeval oli jälle UH, isegi pilti ei antud. Ma ei küsinud ka, on ju küll juba neid ja mida suurem loode on, seda vähem peale mahub.

Kui juuli UH-s saadud paber ütles in view of the placental lakes and low lying placenta we will scan at 28 and 34 weeks respectively ning seekord kuulsin arsti ja teisi tegelasi omavahel arutamas, et 28. nädalal kontrollitakse seda esimest asja (mis iganes siis, tumedad laigud või, kui eesti keelde tõlkida) ning 34. nädalal seda, kas on kõrgemale tõusnud, siis neljapäevane paber raporteeris juba küll: the placenta is not low lying on todays scan.

24. septembril lähen ikkagi veel korra.

Aga ma pean tunnistama, et sellest ajast saadik, kui Maasikas tuntavalt liigutama hakkas, on minu süda kohe palju rahulikum – ei pea enam mõtlema, KAS ikka on kõik korras, ta annab sellest ise märku :)

Vaatasin just järele, esimest korda tundsin midagi 21+2 ehk päris hilja. Sedagi nii õrnalt ja kiirelt, et polnud kindel, millega tegu. Nüüdseks liigutab ta muidugi aktiivsemalt ja tuntavamalt, aga ma pean siiski veidike keskenduma, et seda tunnetada – kui ma olen väheke aktiivsemalt muudesse asjadesse süvenenud, siis ei pane midagi tähele.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et huvitav, kui palju mu mõõtudele rasedusega lisandunud on. Sellega on nüüd muidugi see häda, et ma pole elu sees ennast regulaarselt/tihti kaaluda ega mõõta viitsinud – kaalu pole mu majapidamises aastaid olnud ja mõõdulinti ei viitsi ka eriti kätte võtta, kui tulemuseks alati ühesugused numbrid. Nii jäigi mõõtmisi ajaga järjest vähemaks ja ei oska kõige vähematki aimata, millal enne rasedaks jäämist viimati mõõdetud sai.

Igatahes umbkaudsetel andmetel kaalusin enne rasedust 65 kg ning mõõdud olid 92-74-96 (vööümbermõõt võis olla ka 78, ehk kõikus siis 74-78 vahel, TÕESTI ei mäleta). Nüüd kaalun juba ilgelt pikka aega 75 kg (no krt, kuu vähemalt, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ma üldse juurde ei võta, ehkki kõht läheb kogu aeg suuremaks) ning mõõdud on 102-102-102 :)

Esimest korda aastate jooksul on tõepoolest huvi ennast kaaluda ja mõõta, sest on mingit muutust loota :D

Ma ootan huviga, kas ja millal ma hakkan ka ükskord tundma, et ma olen LIIGA paks vms, nagu nii paljud rasedad kurdavad – seni olen endiselt oma kõhtu armunud ja tahaks pigem suurem olla. Riietega pole ka suurt probleemi – kui ehk ainult pikkade pükste puudusega. Pluuse-jakke-seelikuid läheb veel küllaga selga.

28 nädala kohta on mu kõht muidugi suhteliselt väike veel, aga ma olen sellega nüüd täiesti rahul – paistab välja küll ja ei ole samas liiga raske olla. Tööd teha on nii tunduvalt kergem. Olen ju terve päeva jalgadel, pooletunnine lõunapaus välja arvatud. Ja kui ma ei pea kogu aeg ühe koha peal seisma (vahepeal olin pool nädalat restorani kassas, lihtsalt SEISIN, see küll väsitas), siis ei väsi tegelikult üldse eriti – kujutan ette, et 8h kontoris istumine võiks isegi hullem olla.

Töö juures avati meil ju nüüd uus kohvik-deli pool, mis näeb küll väga hea välja, nagu meie uus vormiriietuski, aga MEIE ehk teenindajate jaoks on kõik poole s*tem kui enne – uues kohvikus on ruumi asjade ladustamiseks kordi vähem, leti taga kitsam, kergesti määrduvaid pindu meeletus koguses (roostevaba teras, jajah) ja uus vormiriietus on kaks korda ahistavam – lips ja suur põll, kondotsioneer paraku sama olematu kui enne.

Otsustasin käia tööl 19. septembrini, sealt on oktoobri lõpuni täpselt kuus nädalat, mille eest UK korralikku toetust maksab. Ja uurisin ülemustelt välja, et toetuse mitte saamiseks pole vaja teha muud, kui kirjutada lahkumisavaldus – siis lõpetatakse maksmine koheselt. Niisiis saadan praegu peakontorisse avalduse, mis väidab, et tulen aasta pärast tööle tagasi ning novembris lihtsalt lahkumisavalduse. Ja ongi korras :D

Mees rääkis lõpuks töö juures oma kolimisplaanid ära. Kõige kõrgemad ülemused on praegu puhkusel (jah, see oligi nii ajastatud), aga otsene ülemus oli täitsa olemas. See otsene ülemus, kes peab Mehe äraolekul lao funktsioneerimise eest ise hoolitsema ja kes oli endale Mehe lahkumise ajaks just kahenädalase puhkuse broneerinud. Nüüd pakkus suure hädaga ei tea mida (st raha jmt), et Mees ikka 15. oktoobrini töötaks. Ma ei ole sellest küll üleüldse vaimustuses, aga kui ükskord konkreetne pakkumine tehakse ja see hea on, siis võib uuesti mõelda. Raha on ju vaja ja jutt käib tegelikult vaid nädalast.

Aga nüüd ma parem lõpetan. Terve nädalavahetus on ees ja ilmateade lubab võrratut pesukuivatusilma.

PS. Mees nägi unes, et Maasikas on juba sündinud ja oma vanuse kohta üliintelligentne. Kui ta vastsündinut süles hoidis ja temalt küsis, kas tal on mugav, raputas Maasikas pead ja tegi nägu, et üldse ei ole.

Juba nädalasena hakkas ta rääkima ja käima. Esimene asi, mis ta ütles, oli: “Mul on pöial ja nimetissõrm ühepikkused”. Ning kui Mehe õde tal mähkmeid vahetama läks, siis jooksis hetke pärast juba ise päta-päta Mehe juurde tagasi.

:D

(Tähendusrikas on muidugi see, et MIND seal unenäos üldse polnud ja mähkmeidki vahetas tema õde. Muig)

Aug 102008
 

Ajaloos olen ma alati täielik võhik olnud. Geograafia omal ajal küll meeldis, aga viimased õppetunnid pärinesid aastast 2000. Uudiseid ma peaaegu ei jälgi.

Aga täna tekkis huvi rohkem Gruusia kohta uurida ja siis üldse sõdade kohta. Abiks muidugi sõbrad Wiki ja Google. Igasuguseid huvitavaid asju sai teada. Eriti meeldib mulle see lehekülg.

Lõppkokkuvõttes jõudsime järeldusele, et hea on ikka elada Euroopas, ainult selle va idanaabri vahetaks hea meelega välja.

Teoreetilisi mõtisklusi teemal, mitut ***** läheb vaja, et kogu ******* õhku lasta (järeldus: oleneb ***** liigist, aga meie asukoha tõttu on see kõik nii ehk naa äärmiselt problemaatiline) ei saa siin vist eriti avalikult arutada.

Mis seal ikka. Loodame Gruusiale parimat.

Aug 062008
 

Piletid on ostetud. Kokku 16 piletit, üheksale inimesele. Seitse piletit reedeks, 3. oktoobriks suunal Tallinn-London ning üheksa piletit teisipäevaks, 7. oktoobriks suunal London-Tallinn.

Kõigepealt ostsin oma inglise arvelt meie Eesti piletid (£60).

Siis Eesti krediitkaardiga Mehe ema, kahe õe, õe mehe, onu ja onunaise omad (mis tähendas, et nad pidid mulle krediitkaardile kähku enne keskööd ja allahindluse lõppu raha kandma) (€569).

Ja lõpuks UK arvelt veel Iirise emale, kelle külaskäigu tagasilennu planeerisime meie omaga samale päevale, sest talle ei meeldi üksi suurtes lennujaamades ekselda (vastutasuks saime ühe oma koti tema registreeritud pagasisse panna, nii et mõlemapoolselt kasulik diil). Need piletid ostsin ma praegu oma arvelt sellepärast, et ema ise juba magab ja Iirise nett on hetkel sigaaeglane, nii et tal läks Easyjetis registreerumisele liiga kaua aega ning kergem oli lasta mul klõps-klõps-klõps ära teha (£65).

Aga kõik sai nagu enne allahindluse lõppu ostetud ja piletid ei läinud kriitilisel momendil kallimaks ega midagi.

Juhhei!

Nüüd peaks veel selle va Easybusi bronnima, et kogu seltskond £8 asemel £2 eest lennujaama saaks. Kuna neil on mikrobussid, siis üheksale inimesele, ma kujutan ette, lähebki kohe kogu buss :D Aga sellega tegelen mõni teine päev, aega on veel küllaga. NEED piletid õnneks kallimaks ei lähe.

Mis puutub meie pikaajalistesse lepingutesse, siis tundub, et tingimused on vahepeal inimlikumaks muutunud ja kõik peaks saama ära lõpetada lihtsalt teatud cancellation feede ehk trahvidega, ei peagi kogu ülejäänud kasutamata kuid kinni maksma. Interneti puhul on see nt £50 (kuutasu on £15), ülejäänute kohta pean veel täpsemalt uurima.

Ja siis tuleb meie korteriomanikule kirjutada, seda teen täna või homme. Ja loota, et ta on mõistev.

Ja siis tuleb uurida, kas on ikka seaduslikult võimalik saada statuory maternity payd ainult esimesed 1,5 kuud 9 asemel ning mida ma selleks tegema peaks, et ma saaks kindlasti just ainult selle aja.

Aga küll saame hakkama, alati on ju saadud.

Teie aga hoidke nüüd järgmised kaks kuud pöialt, et Maasikas oleks ikka viisakas noor neiu ja püsiks mul ilusti õige ajani kõhus. Sest kuu enne tähtaega pean ma veel lennuvõimekas olema. Ma hakkan nüüd ka iga päev oma kõhuga rääkima :D

Aug 052008
 

Easyjetil on keskööni allahindlus, aega otsustamiseks on alla kolme tunni. Tahame oma Eesti piletid ära osta, aga küsimus on selles, kas 1. või 6/7. oktoobriks.

Algselt oli plaan tulla tagasi kindlalt 1. oktoobril, aga nüüd vaatasin, et hinnad on 6-7. okt täpselt samad. Lisaks tahab Mehe perekond talle enne meie Eestisse kolimist veel korra külla tulla ja lennukipiletid oleks neile oktoobri algul tunduvalt odavamad, kui septembris.

Korteri üüri maksame nagunii 12. oktoobrini, siin mingit vahet poleks. Lisaks saaks Mees 3-4 päeva kauem tööl käia ja raha teenida, saaks selle eest veel £150-200 ringis palka.

Ainus küsimus ongi selles, kui palju minu lennuvõimekus selle 5-6 päeva jooksul muutuda võib. Lennukisse ei lasta alates 36. nädalast, 7. oktoobril oleks mul 35+6 ehk täiesti viimane piir, aga veel seaduslik. Seda eeldusel, et mul on mitte rohkem kui nädal aega vana arstitõend, et ma olen fit to fly. Kuna mu rasedus on seni kulgenud igasuguste komplikatsioonideta ning lendamise päevaks oleks ametliku tähtajani veel kuu, siis ma kipun arvama, et see viiepäevane vahe ei mängi suurt rolli.

Aga kes teab?

Ma ei suuda otsustada.

Ja mis saab siis, kui ma tõendit ei saa? Kuuldavasti saaks siit praamiga Stockholmi ja sealt samamoodi Eestisse. Buss oleks ka võimalus, ilmselt siiski aeglasem ja tüütum. Lihtsalt lisaväljaminek. Pluss… Kõige halvemal juhul peaks ma ikka siin sünnitama.

Ma siiski arvan, et kõik läheb hästi. Ma siiski kipun arvama, et võiks selle viie päevaga riskida küll, sest tähtajani on piisavalt ja kõik muu räägib hiljem lendamise kasuks.

Aeg hakkab kokku jooksma…

Aug 042008
 

Ma ei olegi jõudnud mainida, et mul on juba üle kuu aja uus telefon – punane Sony Ericsson W660i. Praegu muidugi kahetsen, et järjekordne pikaajaline liitumine ristiks kaelas on, aga tollal veel kolimisplaane polnud…

Igatahes käisime täna Cristal Palace’i pargis mingit jamaika reggae-pidu uudistamas ja proovisin oma telefoni 2MP (1600×1200 px) kaameraga esimest korda pildistada ja videot teha. Mõned katsetused siis siin:

Zoomida mu meelest ei saa (videol sai küll, aga fotol nagu ei leidnud), detailide pildistamiseks see seasilmast obje muidugi ei sobi (üritasin ühelt fotolt oravat välja lõigata ja no oi neid ruute), halva valgusega on samuti kasutu… Aga normaalse valgusega kiirete klõpsude tegemiseks sobib küll, saab tavamõõdus suht okei kvaliteediga paberile ka lasta. Need ülaltoodud katsetused on üllatavalt normaalsed, ma ütleks. Kui ei teaks, ei saaks siit arugi, et telefoniga tehtud.

Kui ma nüüd veel muusikat ka telefoni tõmmata viitsiks…

Aug 032008
 

Tuletame nüüd meelde, õeke käis mul ükskord Londonis külas. Täpsemalt leidis see aset 4-9. juunil. Seega… Kõigest kaks kuud ja ma näitan teile lõpuks pilte ka :D (okei, tegelikult ma natuke ju olen näidanud ka, siin ja siin).

Sorteerisin lõpuks fotod läbi ja valisin ülejäänud vaatamist väärt ka välja.

Meie kodumaja:

Reede õhtul jõudsime Reinu pubisse…

…ja laupäeval käisime Hampton Courtis.

Kui ma õigesti mäletan, ei vaevunud keegi meist eelnevalt lahtiolekuaegu vaatama ning jõudsime seepärast võrdlemisi hilja kohale ja pidime kiirustama, et üldse kõik vaadatud saaks.

Kõigepealt chillisime seespool, käisime muusikatuuril ja vaatasime niisama ringi. Pilte olen teinud keskaegsest köögipoolest:

Üks Hampton Courti tõmbenumbreid on labürint, mida reklaamitakse kui üht suurimat… Pean tunnistama, et suht igav oli :D Aga no väheke ekslemist ikka jagus, enne kui südamesse jõudsime.

No ja siis kõik need võrratud aiad, mille avastamine aja nappusel kõige rohkem kannatas. Aga üht-teist me siiski nägime, piknikku pidasime ka.

Samal õhtul seiklesime veel Greenwichis, kus pidavat olema palju rohelist ja kohalik observatoorium näitavat laseriga sedasamust… Aja… Nulljoont. Krt, ma ei oska tõlkida eriti hästi :D

Igatahes jõudsime sinna liiga hilja, et pargis chillimisest mõnu tunda, otsisime vähemalt selle laseri üles ja imetlesime vaadet… Pildil pole küll vaatest suuremat midagi, päikeseloojang ainult.

Pühapäeval sundis õeke mind Camdenisse minema, ehkki ma üldse ei tahtnud. Juhtus see, mis alati – lahkusin hunniku nodiga ja täielikus pankrotis.

Aga Camdenist sain ma tookord lõpuks midagi, millele olin juba terve eelmise aasta pilku heitnud, kuid seni kalli hinna tõttu ära põlanud ja lubanud, et ostan vähemalt enne, kui Londonist ära kolin… Hiina stiilis riideid nimelt.

Mulle kohutavalt meeldib hiina stiil, aga paraku on need riided ikka tõesti suhteliselt kallid. Seekord leidsime siis tädikese, kes müüs pluuse £1o (tavaliselt ~£20-25), minikleite £15 (tavaliselt ~£35) ja pikki kleite £25 (tavaliselt ~£55) eest. Pikkade kleitide jaoks olime liiga pikad, aga pluus ja lühike kleit sai ostetud meil mõlemal. Minul käis ostmine “noh, rinnust pigistab ja kõht on punnis, pärast rasedust peaks enam-vähem paras olema” stiilis. Loodame parimat. Igatahes on mul nüüd imeilus kaitseroheline kleit ja helelilla pluus. Ei jõua ära oodata, millal jälle saledaks saan :D

Ja õhtul oli siis lõpuks meie soolaleivapidu.

Veel vanu asju meelde tuletades – 19. juunil käisime Nerva Londoni näituse avamisel – selles kohvikus, kus Antti töötab. Ja mina armusin taaskord. Ma pole teadupärast eriline kunstifänn, kaugel sellest… Aga no mulle meeldib hirmsasti Navitrolla. Ja Nerva tööd on ka seda laadi. Nii et… Kui ma ükskord rikkaks saan, siis tulevad meie kodu seinale Nerva ja Navitrolla tööd. Teie aga vaadake kõiki ägedaid töid tema kodulehelt, minu üks suurtest lemmikutest on nt see.

Tollest õhtust on aga veel üks teine fotomälestus – pärast avamist väikese seltskonnaga pubisse liikumist avastasime õllepudelilt laheda märgi. Äge, noh, pole miskit öelda :D

Ja lõpetuseks veel üks ülihea foto, mida ma nägin juba mitu aega Lontu blogis, aga ei jõudnud tookord linkimiseni. Originaalis on see pärit siit:

See “reklaam” on vist juba mõni aeg ringelnud ja võib-olla olen ma viimane, kes asjast teadlikuks sai, aga no ma pugistasin ikka mitu head minutit naerda. Pane või wallpaperiks ;)

Aug 032008
 

Tõepoolest, ütlemata mõnus on olla oma tavalises Londoni rutiinis.

Kõik on seni läinud suhteliselt plaanipäraselt, välja arvatud suuresti ebameeldiv seik seoses meie korteriomaniku jalgrattaga (ta lubas meil seda lahkelt kasutada, kuni ta sellele järele pole tulnud), mis Mehe töö juurest ära varastati – tross oli lihtsalt läbi lõigatud ja… Oeh. Mul pole mingit usku selle tagasi saamisse, aga politsei pidi 72 tunni jooksul (alates reede õhtust) ühendust võtma, vaatame. Väga valel ajal tuli see jama kaela, ma juba kujutan ette meili, mis ma omanikule järgmine nädal saadan: kle, me otsustasime kahe aasta asemel juba viie kuu pärast välja kolida, sest lapsega on Eestis ikka parem. Tean küll, et meil on leping kuueks kuuks, aga ehk oled mõistev ja annad ikka tagatise tagasi? Ahjaa, su ratas varastati ka ära…

:D

Okei, noh, ma vist seda ratast kohe ei maini, hiljem aega küll. Vaevalt et ta sellele üldse järele tuleb, kui ta lubas seda algselt mai lõpus teha ja pole siiani huvi tundnud. Ehk saame lihtsalt ratta kinni maksta ja EHK see ei olnud väärt sama palju kui meie tagatis. Näis.

Aga muidu on ütlemata mõnus. Koristasin neljapäeval kõige suurema segaduse ära, reede õhtul vaatasime filmi ja sõime hiinakat (rattavärk võttis ära igasuguse isu ise süüa teha) ning eile pesime pesu ja tegime suurpuhastust.

Ma ütlen, see korter pole ammu NII puhas olnud, kui nüüd. Kõik need kapialused, mis tolmust puhtaks imetud said ja pestud põrandad, absoluutselt iga potsiku pealt ära pühitud tolm ning vannitos pole ma ka viitsinud elu sees kõike nii põhjalikult küürida…

Sellega seoses veel muidugi eilne vahejuhtum, mille kohta enne arvasin, et MINUGA nii loll asi küll kuidagi juhtuda ei saa. Nimelt puhastasin tolmust spraypudelit, mis sisaldas mingit desinfitseerivat vahendit vannitoale ja suutsin seda endale silma lasta. Mis seal ikka, töö juureski on nii tihti mõttetud koolitused, kus tambitakse pähe, kuidas kemikaale kasutada. Võtsin kähku läätsed silmast välja, lasin dušist hunniku külma vett silmadele ja olin ülejäänud päeva prillidega. Täna panin läätsed silma tagasi ja ei ole miskit viga. Loll juhus sellegipoolest, edaspidi tean ettevaatlikum olla.

Ja õhtupoole tuli Iiris külla. Saime oma vannitoamati kätte ja andsime vastutasuks hunniku kilekotte, et ta saaks järgmist heegeldama hakata. Ning putitasime terve õhtu tema arvutit.

Tähendab, enamiku suurematest asjadest tegi muidugi Mees, mina kohandasin üldise tegevuse käigus niisama nipet-näpet, et kasutamist mugavamaks muuta.

Aga meie pingutused kandsid hiilgavat vilja – Iirise enne hirmaeglane, praktiliselt olematu vaba ruumiga ja mittetöötava wifiga arvuti (pea kõik probleemid tulenesid juba ammusest ajast ja tehti kellegi oskamatu formatiga veel hullemaks) on nüüd igati tipp-topp kiire, jamast puhas ja funktsib nagu lill. Torrenti kasutamist õpetasime ka ja esialgsete andmete kohaselt on neiu asjast vaimustuses. Üht-teist vajalikku tuleks veel peale panna, aga selleni jõuame järgmisel nädalal.

Oi, kuidas mulle meeldib düsfunktsionaalseid arvuteid töötama panna (noh, jah, Mees tegelikult pani tööle, mina rohkem kilkasin kõrval). Kui nüüd veel enda oma ka korda saaks… Mul on paraku peamiselt riistvaralised probleemid.

Lõpetuseks aga fotoülevaade meie vannitoast – otsustasin korteri lõpuks korralikult üles pildistada, kuna me ju ei elagi siin nii pikalt, kui esialgu plaanis oli ning sellest kodust tahan küll palju pilte mälestuseks. Aiast on juba piisavalt fotosid olemas ning nüüd siis vannitoast ka. Köök ja toad ootavad veel järge.