Oli plaan minna ennast sisse kirjutama ja muud asjalikku teha, aga…
Magasime kaheteistkümneni, sõime hommikusöögiks Mehe eelmisel õhtul valmis meisterdatud kirjut koera ja läksime siis Pisi-Maideniga Aurasse. Terviseklubi paketi võtsime, sai pool päeva mullivannides, aroomisaunades ja basseinides möllatud.
Sekka muidugi võllanalju teemal “kui basseinis veed ära tulevad, ei saa ju arugi” ja “pärast limakorgi ära tulemist ei tohi ujumas käia, aga viimaste päevade seksisagedust arvestades pole võimatu, et seegi on märkamatult kaduma läinud”.
Igal juhul midagi drastilist ei juhtunud, Maasikas kloorimürgitust ei saanud (vähemalt togib küll praegu nagu tavaliselt) ja veetsime mõnusa päeva. Eks sisse kirjutada jõuab ju homme ka.
Homme, muide, on tähtaeg. Aga kes neist ikka kinni peab, ah? 😉
Ma pean ka nii tihti blogima, et ei saaks pidevalt sonumeid, et kas juba sunnitan. Igatahes ponev – huvitav kumb meist esimesena ‘lopusirgele’ jouab 🙂
Mind muuseas ei üllataks, kui see sina oleksid… Ehkki mul on tähtaeg varem. Elame-näeme 😛
Sa oled nii tore rase, nii terve ja niimoodi. Nii supertore 😀
üks tark mees, kodanikunimeda Douglas Adams, on öelnud: “I love deadlines! I love the whooshing sound they make as they fly by!” 🙂