Lasin endale 2007 jaanuaris kolmanda samba pähe määrida. Tädi jutt tundus ilus ja nagu te juba teate, olen ma lihtsalt viisakas inimene.
Maksin kolme kuuga sisse 3×300 krooni, täpsemalt kokku 899.20. Siis kolisin Londonisse ja lasin maksete tegemise peatada.
Aga hooldustasu võetakse ju ikka edasi, see on 10 krooni kuus… Veebruarist 2007 kuni novembrini 2008, kokku 220 krooni.
Ehk siis minu kulutused kolmandale sambale on siiani 1199.20.
Noh, ma märkasin täna netipangas surfates, et kogu selle jama VÄÄRTUS kokku on hetkel 452.31.
…
Ma nagu mäletan, et kui ma maksete tegemist peatada tahtsin ja selleks netipangas soovi avaldasin, helistati mulle ja seletati tükk aega… Ja mul oleks nagu meeles, et kogu selle jama täiesti ära lõpetamine on ilgelt keeruline.
Ma siiralt loodan, et mäletan valesti. Peaks panka minema ja ütlema, et nad võivad selle kolmanda samba omale *** (äh, ma olen liiga viisakas).
Ja selle 452 krooni tahaks siiski tagasi saada.
Masendav.
Sellest moraal, et ei tasu olla viisakas, kui just täiesti tasuta asja ei pakuta. SIIS ehk veel võib.
—
Ja see on ka hea, et SEB mulle kunagi oma teise samba Hansa asemele pähe määris. Nii palju, kui ma nende osakute hindu vaadanud olen, on SEBi oma ALATI parem olnud. Hetkel siis nt 11.79/11.53. Mitte et seal reaalselt suurt vahet oleks, aga siiski – põhimõtteline rahulolu.
Poleks ma seda kuradi teist sammast tegema pidanud, poleks teinud ka. Mis teha, nooruse võlud.
—
Aga üldiselt mulle tundub, et ainsad kindlad viisid vanaduseks valmistuda oleks kinnisvarasse või kullakangidesse investeerida. Üürikortereid läheb ikka vaja ja kulla väärtus ei langevat.
Noh, mul on veel natuke aega muretseda selle vanaduse üle.
