2008

Asjad edenevad

Käisin täna Toomel ennast arvele võtmas. Kessu soovitatud dr. Klaar oli tõepoolest ütlemata mõnus ja sõbralik tegelane. Sain haigekassa jaoks tõendi, viisin selle ära ja olen nüüd kindlustatud. Isegi visiiditasu ei pidanud maksma. Kõiki oma kubeme- ja muid valusid kurtsin ka, sain asjalikumad vastused kui Londonis. Eesti keeles on ikka lihtsam!

Sain lõpuks Kessuga kokku. Blogisid oleme üksteisel lugenud juba iidamast-aadamast (no tegelikult mitte nii ammu, aga siiski juba aasta-paar vähemalt, ei teagi täpselt – kui lugema sattusin, lugesin ikka kõik algusest peale läbi) ja alates sellest, kui ma rasedaks jäin, on ta pidanud läbi kuude kõiki mu hädasid ja küsimusi kuulama – temalt oli hea küsida, ta oli kõik värskelt läbi elanud 😛 Nägin Kessu plika ära ja andsin üle tellitud ravimi hammaste tuleku tarbeks. Nägin just sõnumit, et olevat töötanud. Väga hea, sest ma Kessu valikuid usaldan (meil selline sarnane mõtteviis laste kasvatamise seisukohalt) ja ostsin siis Maasika hammaste tuleku ajaks endale ka väikese varu 😛

Ilm on täna suht s*tt. Mul on ütlemata hea meel, et mu esimesed kaks Tartu päeva nii päikselised olid, nägin päikese akendest sisse paistmise ajad ära ja üldse oli ilus. Ei lase ennast tänasest vihmast ka sugugi häirida.

Aga korteris on ikka nii mõnus olla. Mul pole kunagi olnud ühtki üürikat, kus kohe algusest peale sisse kolides nii kodu tunne oleks. Okei, Murakaga kokku kolides ehk, aga see oli veidi teine teema, sest ta elas seal juba enne ja oli jõudnud kodu koduks teha.

Aga kõik need “päris” üürikad (elumajades siis, mitte ühikas), kuhu ma olen läbi aegade kolinud, on nõudnud roppu küürimist ja koristamist ja kodustamist, et ma seal ennast hästi tunneks – kunagi Turu tänaval näiteks ja kõigis Londoni urgastes muidugi. Kõik said pärast küürimisseansse mõnusaks koduks, viimase korteriga ei tulnud kuigi palju vaeva näha (aga ikkagi küürisime kõiki köögikappe seestpoolt ja organiseerisime ja nühkisime kraanikaussi ja puhastasime põrandaid…) – aga sellist asja, et tassid kotid sisse, võtad kingad jalast ära ja uitad õnneliku näoga paljajalu mööda korterit ringi, ilma et tunneks vajadust kõigele enne suurpuhastust teha… Seda pole varem olnud. Seekord oli vaja ainult köögiriiulitelt tolmu pühkida (mida ma pole muuseas siiani teha viitsinud), kõik muu oli juba korras – äsja lõpetatud remondist oli kasu 🙂

Eile ega täna pole ma miskit lahti pakkinud, niisama logelenud. Emaga tundide kaupa juttu rääkinud ja netis istunud ja… Kui tänase netivajaduse korralikult rahuldatud saan, siis lähen koju tagasi ja olen natuke aega jälle usin. Vaja “riidekappe” korrastada ehk siis meie siin olevad riided korralikult kohvrisse ja kotti laduda, kuniks päris kapp tuleb. No ja siis on terve hunnik pisiasju, mida kõike organiseeritult kastidesse või olemasolevatele riiulitele laduda, et neid hiljem Mehe siin olles ja rohkema mööbli tekkides oleks võimalikult kerge ära paigutada.

Mis ma nädalavahetusel teen, seda ikka ei tea. Raamatukogu on ka ainult viieni lahti, mis tähendab, et netti õhtupoole ei ole (kaugemale ometi minna ei viitsi!). Loodan sõprade peale, ehkki pole viitsinud kellegagi spetsiaalselt ühendust võtta. Küll jõuab. Marko pidavat Tartus olema, tema langeb kindlasti mu ohvriks 😛 Ja nüüd tuleb meelde, et Lepp pidavat vist ka siiakanti sattuma…

Tegelikult tahaks rääkida veel viimasest Londoni nädalavahetusest, mul igavene hunnik fotosid ja värke, aga need tahavad veel organiseerimist, seega mõni teine päev. Süvenen nüüd Teleyhe pakkumistesse jälle, tahaks sellest va kõnekaardist juba lahti saada.

Tartu

Jõudsin raamatukokku alles tund enne sulgemist, nüüdseks on sellest alles 45 minutit. Uue lugejapileti tegemine oleks maksnud 99.-, aga teine variant oli pilet täiesti tasuta ID kaardile ümber tõsta, mida eile õhtul ka tehti. Täna muidugi juhtus see, mida kartsin – kiip ei töötanud. Aga mind lasti sisse ikka 😛 E-hääletamisega või raamatute laenutamisega tuleks raskusi… Uut kaarti tellima ju ka ei hakka, peab vist lihtsalt ruttu abielluma 😀

Sain lõpuks meie uue korteri rahuldavalt pildile püütud:

Mööblit on endiselt juurde vaja. Voodi saame Maidenilt, ahju Katsilt. Riidekapi loodetavasti Tänkilt, aga see sõltub sellest, kas kapp seal alles, kus olema peaks, mille kohta info veel minuni jõudnud pole. Esialgsel hinnangul oleks juurde vaja ühte-kahte kummutilaadset asjandust (või väikest kappi, noh, midagi uste või sahtlitega, asjade hoiustamiseks), elutuppa lauda… Diivani tõstame magamistoast ka elutuppa… Öökapp kuluks ilmselt ka ära, no ja siis veel muidugi Maasika voodi ja mähkimislaud… Oh jah. Pesumasin saab olema esimene asi, mille ostame ja ilmselt ainus, mis saab kindlalt uus olema. Ülejäänud asjad loodan ikkagi kuskilt kasutatult saada, tasuta või võimalikult odava raha eest 🙂 Sest meie praegused rahalised võimalused pole just hiilgavad, peame kokku hoidma (söögile kulub üüratult palju – krt, piima joomine teeb vaeseks!).

Igatahes… Kui keegi peaks teadma kedagi, kes tahab oma vanast mööblist lahti saada, siis…! Ma sinna Tartu listi kirjutan ka miski hetk, pole veel jõudnud.

Käisin eile õhtul Piia ja Nadjaga Undergroundis ploomimahla nautimas. Irw. Aga ütlemata hea oli tagasi Tartus olla ja NII mõnus oli pärast keskööd kesklinnast kesklinna koju jalutada 😉

Täna jalutasime emaga Toomemäel. Eesti sügis on ikka üle kõige. Iir rääkis just, kuidas ta on vaimustuses Londoni kuldsest sügisest (sest Hispaanias ju värvilist sügist pole), aga minu meelest on Eesti sügis ikka palju kuldsem – Londoni oma on selline kollakaspruun, siin rohkem kollase-punase-rohelise segu. Nagu ma emalt eile teada sain, siis puulehed lähevad punaseks öökülmadega, eks see seleta, miks Londonis veel kuskil punast näha pole.

Lõunat sõime Tigedas tikris. Ühele tšekile jäid nii tikker kui maasikas 😛

Ja poolikut tassi kohvi, mida oma eelmise külaskäigu ajal kritiseerisin, menüüs enam pole. Tähendab, pole enam valikut kohv ja suur kohv, ma siis eeldan, et see ainus kohv tuleb ikka täis tassis, seekord küll ei joonud.

Aga sellest ma ei saanudki aru, miks poolele restoranile erinev menüü on… Istusime akna alla ja siis tuli välja, et see menüü, mis meile enne anti, seal pool ei kehti, nii et pidime pimedamale poolele kolima. Veider. Huvitav, kas päevapraadi oleks akna alla ka serveeritud? 😉 Nende koduka menüüst ma küll välja ei loe, et ühe saalipoole ja teise saalipoole variant. Aga nojah, see selleks. Päevapraad oli igatahes hea.

Jään ikka nädalavahetuseks Tartusse. Plaane pole küll rohkem, kui arst homme hommikul. Loodetavasti näen suuremal hulgal sõpru ära. Raske on küll nendega ühendust saada, kui kodus netti pole ja telefonis kõnekaart… Pole veel ikka otsustanud, millist paketti võtta ja lepingu saamiseks läheb vist nii ehk naa nädala ringis. Või kui Teleyhe enda kõnekaart on, saab äkki kiiremini? Pean uurima, homme või millalgi, kui varem netti jõuan ja ajaga võidu ei jookse.

Igatahes, kui keegi tahab minuga nädalavahetusel Tartus kokku saada, siis võite julgelt mulle ise helistada! Mul on suvest saati uus number, kui teil seda pole, siis sõber Orkut aitab.

Üleüldiselt on mõnus. Ainult Mehe järele igatsen, üksi pole nagu erilist tahtmist ega võimalust kodu sisse seada – mööbli leidmisel ja igasuguste asjade ostmisel tahaks ju ikka temaga arutada ja läbi rääkida. Rahalised võimalused pole ka veel päris selged ja enamik meie sissetulekust tuleb koos temaga, mul praegu polegi eriti võimalust suuremaid oste sooritada. Nii ma siis lihtsalt pakin jõudumööda asju lahti (aga pooli neist pole kuskile panna, sest mööblit ju vähe) ja chillin niisama. Ja ootan pikisilmi järgmist neljapäeva.

Grr

Jaa, ma olen Tartus. Jaa, meie uus korter on äge. Aga kurat, netiga mul ikka PEAVAD probleemid olema, eks.

Istun hetkel TÜ raamatukogu fuajees. Wifi sain mingi ime läbi isegi tööle, korra küll kadus ära, aga tuli peale kahte restarti tagasi. Ma ei saa Vistaga ikka üldse läbi.

Kodus on hirmpikk kaabel ja nett peaks töötama. Panen kaabli taha ja arvuti teatab: local access only.

Mina ei saa Vistast aru. XP puhul on kohe näha, kui tegemist kinnise võrguga ja parooli vaja, Vistal ei paista kuskilt midagi. Need seaded on lihtsalt nii teistsugused, et ma ei oska kuskilt miskit näppida ka.

Sain teada, et meie teenusepakkuja on Digi andmeside. 150.- eest tuleksid nad mul koju ning teeksid neti korda, aga mul pole mingit huvi seda raha maksta.

Kõige tõenäolisem on see, et netil on lihtsalt parool, mille saaks kuidagi sisestada (sest ma ütlen, minu mõistus ei leia isegi kohta, kuhu parooli panna) ja nett saaks korda.

Sain ühendust Rarru õega, kes aasta tagasi siin korteris elas, temal oli ka alguses firma töötaja kodus käinud ning midagi teinud. Mida, ei tea, sest ta ise oli sel ajal tööl ning tema vend tegeles asjaga. Maideni ema pole seal korteris ise juba ammu elanud, nii et tema ka parooli kohta miskit ei tea, oskas mulle ainult teenusepakkuja nime ja numbri anda.

Ühesõnaga mul on kodus Vista ja netikaabel, mille teises otsas peaks olema täiesti töötav ühendus. Aga ma ei tea, kas on vaja parooli, ma ei tea, kust seda parooli saada ja ma EI taha maksta 150.- kr selle eest, mida saaks tasuta.

Lõbus, tõepoolest.

Alati on ka võimalus, et parooli polegi ning tuleks lihtsalt mingeid seadeid näppida. Aga Runn on laisk ja ei viitsi mulle külla tulla enne, kui ma olen kindlaks teinud, kes teenust pakub ning kas parool on päriselt olemas. Esimest osa ma juba tean, teises pole veel kindel. Oeh.

Kui ma vaid teaks, kus mu TÜ raamatukogu kaart on. Siis saaks fuajeest kaugemale ja juhtme seina. Säästuläpaka aku pole just midagi erilist, vist tund-poolteist venitab välja, kui õigesti mäletan.

Teleyks 100 või 78?

Pähh ja pöhh, Teleyks muudkui muudab oma pakette. Kui ma kunagi nendega liitusin, oli mul see 88 senti minut ja 100.- miinimum pakett (kolm vist nimeks), siis tehti juurde neli, viis ja kuus, millest neli oleks mulle rohkem sobinud, aga 50.- eest muuta polnud mõtet…

Nüüd on siis uued tobedad paketid. Tegelikult need pole ju NII nõmedad, mulle lihtsalt ei meeldi kõnealustustasu idee. Lootsin sellest lahti saada, kui kõnekaardi asemele jälle lepingu võtan, aga nüüd…

Kõnekaart mulle igatahes ei meeldi – raha saab alati kõige ebasobivamal ajal otsa ja see laadimine on tüütu. Mulle istub leping otsekorraldusega tunduvalt rohkem. Aga et siis:

TeleYks 100

Kui Sinu mobiiliarved on oluliselt suuremad kui 100 krooni

Kõneminut 0.88
SMS 1.45
MMS 5.00
Kõnealustustasu 0.00
Kuumakse 0.00
Liitumine iseteenindusbüroos või infotelefoni kaudu 0.00
Miinimumarve (sisaldab kõneaega) 100.00

TeleYks 78

Kui soovid TeleYhte kasutavate sõpradega ülisoodsalt suhelda

Kõneminut TeleYks klientidele 0.00
Kõneminut 0.78
SMS 0.78
MMS 5.00
Kõnealustustasu 0.78
Liitumine iseteenindusbüroos või infotelefoni kaudu 0.00
Kuumakse 0.00
Miinimumarve (sisaldab kõneaega) 78.00

Vanasti ma rääkisin telefoniga väga vähe, aga Londonis olen õppinud veidi rohkem lobisema. Samas ma ei ole sellist tüüpi, kes viitsiks tundide kaupa telefoni otsas rippuda.

Ja nüüd ma siis ei suudagi otsustada, kumb pakett kasulikum oleks. Mehel ja emal on Teleyks küll, nendega ma vast põhiliselt räägin. Ei usu, et meie elamises lauatelefon olema hakkab ja küllap mul tuleb palju emale helistada ja nõu küsida tulevikus, mis võib tõenäoliselt pikale venida… Sõpradega räägin nagunii rohkem MSNis, ehk on kellelgi neist ka Teleyks, ei teagi.

Või siis ikka seesama 88 senti minut pakett? Ei mingit kõnealustustasu, samas ka ei mingeid tasuta võrgusiseseid kõnesid. Kunagi ma tegin Eestis iga kuu kõnede väljavõttest statistikat – teadsin täpselt, kellega ma kõige rohkem räägin. Aga see oli vanasti…

Äh, mina ei tea. Hommik on õhtust targem. Väidetavalt.

Võib-olla saan juba homme Tartusse, emal jäi mingi üritus ära. Juhhei.

Tagasi Eestis

Lend oli suhteliselt sündmustevaene, kõik läks libedalt. Seekord polnud meil isegi ülekilode kartust, kodus ju kaal olemas 🙂

Kaks märkimisväärset asja siiski.

Esiteks tegi Iiris emaga meist varem kohale jõudes check ini ära, unustades tema nimele registreeritud pagasi, mis tuli koos minuga. Muretsesime küll, et äkki tuleb nüüd mingi jama, aga absoluutselt mitte – sai lihtsalt check ini tädile öeldud, et unustati pagas registreerida, sest see saabus sõbraga hiljem järele ning kohe võeti kohver vastu, ei mingeid küsimusi ega lisaks maksmist.

Teiseks polnud lennuk välja müüdud – olime B-grupis, läksin sisse viimase kolmandikuga ja sain terve oma rea, sest tahtsin vahekäigu pool istuda (wc, eks) ning keegi ei tulnud küsima, kas minu kõrval olevad kohad on vabad. Nii ma seal siis uhkes üksinduses külitasingi. Üldse tundus kõik kuidagi rahumeelne, polnud tavalist tunglemist ega närvilisust… Või oli mul seekord ükskõik ja sellepärast tundus?

Ühesõnaga kõik sujus.

Eestisse jõudes hülgasin igasuguse vastutuskoorma ning lasin ülejäänud seltskonnal oma kotte tassida ja transporti organiseerida, põhimõtteliselt magasin kogu aja erinevates autodes maha.

Kuna ma ei jõudnud Marist hoiatada, et me tuleme kaheksakesi ja lähme kohe Pärnusse (Kaidi tahtis ka vastu tulla, aga ma arvasin, et antud asjaoludel pole mõtet), siis ta oligi mind päriselt ootamas ja meil oli aega 10-15 minutit juttu rääkida, kuniks transporti organiseeriti.

Ja poolteist aastat tagasi oli Maris see, kellel oli ainsana võimalus mind ära saata, kõik teised olid kas koolis või tööl või vales linnas. Ta on mu Londoni kaitseingel.

Nüüdseks olen juba kosmeetikust läbi käinud ja suhteliselt surnud – öö jäi ju praktiliselt vahele, ainult bussis, lennukis ja autos tukkusin. Asutangi vist ennast varsti magama – kell küll alles pool üheksa, Londonis pool seitse… Tunnikese ehk ootan veel, et tsükkel väga sassi ei läheks.

Ahh, aga milline rahulolu oli oma Bloggeri ajavöönd ja nimi ja logod ja MSNi nimi ära muuta. Ma olen TAGASI EESTIS!

Scroll to Top