Jõudsin raamatukogust koju kell pool kuus, maadlesin gaasipliidiga, tegin endale paki mingit makaronirooga, mille ema mulle lahkesti jätnud oli, pistsin väidetava kahe inimese portsjoni vähimagi vaevata ühe korraga pintslisse nagu tavaliselt, sõin veel kolm präänikut ka peale… Vaatasin kaks osa Gilmore Girlsi ja siis tuli uni. Kell oli umbes-täpselt seitse.
Kuna lesisin nagunii hommikumantliga voodis, siis kustutasin lihtsalt tule ära, panin arvuti kinni ja keerasin ennast magama. Hoolimata sellest, et ma ärkan ilmselt keset ööd üles ja et hambad jäid pesemata ja silmatilgad on lennust saati kadunud.
Nojaa, patu palk tuli kiiresti. Ma ärkasin juba kell üks, pärast kõige veidramat unenägu. See oli nii veider, et minu olemine on ka nüüd täiesti veider. Uni on täiesti läinud, istun siin suht nõutult. Liiga veider on lugeda või mingit sarja/filmi vaadata, tahaks hoopis kellegagi suhelda. Sellepärast siin praegu blogi kirjutangi, ehkki postitamise võimalust enne homset pole ja mulle üldse ei meeldi notepadi trükkida.
Sellistel puhkudel on lihtsalt HÄDAvajalik, et sul oleks kodus internet 🙂 Et saaksid kell üks ennast veidralt tundes minna ja olla kasvõi näiliselt maailmaga ühenduses – MSNis ei pruugi kedagi rääkimisväärset enam olla, aga siiski võib ja vähemalt saan blogi kirjutada, teiste omi lugeda, mida iganes… See tinglik lähedus.
Üle kõige tahaks praegu Mehe kaissu pugeda ja talle oma veidrat unenägu kurta. Või kui ta magab, siis lihtsalt ennast vastu tema selga pressida ja katsuda ise ka uuesti magama jääda. Aga siin diivani peal üksinda… Pole nagu erilist lootust. Saatsin talle isegi sõnumi, kell on UK-s tegelikult ju alles üksteist läbi ja tegu on reedega, ta võib vabalt veel üleval olla. Aga nagu arvasingi, ei tulnud mingit vastust – ta tavaliselt ei kuule oma telefoni, isegi kui juhtub üleval olema 😛
Aga see unenägu, siiski, brr. See oli veider peaaegu tõene segu minu minevikust ja olevikust. Peaaegu tõene selles mõttes, et isikud ja enamik fakte olid reaalsed. Ainult need paar olulist fakti, mis kogu asja nii jaburaks ja unenäoks tegid…
Selles unenäos olin ma oma praeguses seisundis, kaheksandat kuud rasedana, millegipärast jälle koos A-ga. Olin meie kunagises Lasnamäe korteris, tulin vist just duši alt… Ning A jõudis ootamatult koju – ta oli viimased kuud (pool aastat vms) millegipärast kuskil välismaal olnud.
Me ei olnud koos kogu aja alates meie suhte algusest, me olime vahepeal lahus (noh, alates sellest ajast, kui me tegelikult lahku läksime ja jäime), tema oli vahepeal selle neiuga koos olnud, kellega ta reaalses elus siiani on ning… Mingil põhjusel olime me hiljem jälle kokku saanud.
Aga samas olin mina läinud ka UK-sse ja elanud seal oma elu täpselt nii, nagu ma seda elasin. Sebinud algul veidi Swammiga, siis jäänud ja kolinud kokku Mehega, jäänud rasedaks… Ja seda kõike samal ajal, kui A-ga koos olin.
Õigemini unenäos oli umbes selline diil, et ma läksin UK-sse siis, kui me A-ga lahus olime ja kõik teema Mehega sai alguse… Siis läksin vist Mehest mingiks ajaks lahku ning olin taas kord A-ga… Aga siis läks A kuskile välismaale ja minu teema Mehega kerkis jälle üles, tuli rasedus ja kõik muu. See kaheksa kuud rasedust ja kõik muu mahtus kuidagi nende viimase poole aasta sisse, kui A ära oli – unenäo võlud.
Ühesõnaga ma olin juba pikemat aega jälle koos Mehega, aga ametlikult ikka koos A-ga ning ma ei olnud tahtnud talle MSNis sellist asja rääkida, seega pidin pool aastat tema koju jõudmist ootama.
Nii ma seal siis olin, alasti ja kaheksandat kuud rase ja üritasin talle kõike juhtunut seletada. Ta muuseas ei saanud aru, et ma rase olen.
Ja siis ma rääkisin talle kõike, kuidas UK-s asjad alguse said – siis, kui me lahus olime ja tema oma teise neiuga koos. Ja kuidas meie suhted siis jälle üles soojenesid ja kuidas tema välismaale minnes jälle Mehega teema tuli. Ja kuidas ma ei saanud ometi sellist asja talle MSNis rääkida, pidin ära ootama, kuni teda silmast silma näeb. Ja A veel kinnitas, et MSNis poleks saanud jah, seal ei näe ju emotsioone ja saab kogu teksti, mida kirja panna, varem valmis mõelda, see poleks enam nii aus.
Ja mina ütlesin, et tal ei saa minu vastu enam kuigi palju tundeid alles olla, kui ta kogu seda asja nii kergelt võtab.
Jne jne jne.
Ma ei teagi, kuidas see unenägu täpselt lõppes, ei mäleta… Jõudsin vist A-le kogu jutu ära rääkida ja ta võttis asja mõistlikult. Siis ma ärkasin ja avastasin, et olen ennast peaaegu täis lasknud. IRW. See viimane on jälle puhtalt raseduse võlu. Õnneks ärkasin õigel ajal ja jõudsin WC-sse.
Noh, Freud, mis sul selle peale öelda on?
Kirjutamine aitas veidike, katsun nüüd nii kaua Gilmore Girlsi vaadata, kuni jälle uni tuleb, ehk ma oma tsüklit väga tuksi ei keera…
Ja kuna Blogger laseb kirjutamise kellaaega lahkelt ise sättida, panin ma sellele postitusele siiski reaalse kirjutamise aja 😛
