Mul algas just ametlikult bank holiday weekend ehk tööle minema ei pea enne teisipäeva. Mõnus!
Tööl on muidu sellised toredad lood, et mingi kõrgem ülemus otsustas kõik graafikud ümber teha – kui siiani käisid kõik tööl vahelduva eduga erinevatel kellaaegadel ja said teha erinevaid asju, siis nüüd on kindlad kellaajad ja tööülesanded. Ja otse loomulikult olin mina see “õnnelik”, kes sai endale kõik kohviku sulgemised.
No ma olin ikka täiesti endast väljas. Teadsin küll, et see on ainus võimalus, kuidas ma saan kogu aja kohvikus olla (Tracie sai kõik hommikused vahetused, aga tema on selle eest pool päeva restorani poolel, mida mina vihkan), aga no ainult sulgeda – iga päev 9-18 (kui sa oled harjunud pool aega 7-16/8-17 käima) – on ikka karm. Hormoonid möllasid ja pisarad voolasid (no ei saanud sinna midagi parata) ja manageri ajasin vist täiesti närvi 😀
Aga siis teatas ta mulle, et health & safety kohaselt ei või üldse olla kaks rasedat naist kohvikus, nii et ta peab ühe meist kuskile teise kohta suunama ja kuivõrd Tracie on Costa nö ülemus, siis oleks teda raskem asendada kui mind… Ehk siis mind saadetakse kuskile mujale tööle.
Lubati anda varasemad vahetused ja kui hästi läheb, siis saan ainult kohvikus olla (aga ei pruugi), järgmisel nädalal pidi mingi kõrgem ülemus minuga sellest rääkima tulema. Noh, eks ma mõningaid inimesi hakkan taga igatsema, ehkki enamustest on suht suva ja see Leedu bitch, keda ma üldse ei kannata ja kes meil praegu juba mitu nädalat supervisorit asendab, no temast on ju suisa õnn lahti saada. Töö on nagunii igal pool samasugune, sellest mõttes pole vahet.
Kuna Tracie läheb ülejärgmisest nädalast kaheks nädalaks puhkusele, siis esialgu ei saadeta mind veel kuskile. Eks me siis vaata. Mul suht suva. Saaks ainult nendest sulgemistest lahti, see on kurnav.
Aga täna ma nendest asjadest rohkem ei mõtle, sest ees ootavad kolm võrratut vaba päeva.
Homme läheme uue korteri üürilepingut sõlmima – kõik pöidlad pihku, et omanikul Maasika vastu midagi poleks!
Ja ülehomme on meil aastapäev. Esimene aastapäev. Jajah, esimene. Ja ma olen kolm kuud rase. Huvitav on see, et meie koos oldud aeg tundub mulle palju pikemana. Nagu oleks igavesti koos olnud 😀 Ma ei tea, kas see on hea või halb… Ma ei kurda.
Seoses aastapäevadega tekkis mul jälle see igavene küsimus – millal üldse on kõige õigem tähistada aastapäeva? Esimene kohtumine? Esimene suudlus? Esimene seks? See päev, kus te otsustate, et olete nüüd paar?
A-ga oli lihtne, esimesed kolm kuupäeva langesid kokku. Mehega on juba natuke raskem.
Mina olen asjaolusid arvesse võttes siiani leidnud, et esimene suudlus/seks (sest noh, need jällegi langevad mul tihti kokku) on kõige kohasem aeg. Seega siis pühapäeval 😉
Ja seoses seksi teemaga jõuan ma ikka ja jälle tagasi selleni, et minu arust pole mingit mõtet pingutada ja oodata ja raskesti kättesaadavat mängida, et mees jumala eest ei arvaks, et sa oled l*ts, kui sa oledki oma loomult vabameelset laadi, kelle jaoks kohustustevaba seks (esimesel õhtul) pole mingi probleem.
Kui sellest asjast on määratud midagi tulema, siis tuleb nagunii. Mina üldse ei viitsigi aretada mingit teemat mehega, kellele minu vabameelne ellusuhtmine on probleem. Pigem otsin omasuguseid – kuniks vallaline, seksib omatahtsi ringi, aga suhtes on truu. Ja ma pigem hoiatan kõiki kohe alguses ette, millega neil tegemist on. Eks ainult julgemad jäävadki pärast seda veel alles. Mees oli üks neist, muig.
Aga iseenesest oleks ju huvitav teada, mille järgi keegi aastapäeva tähistab. Minu blogilugejad, kes te olete hetkel suhtes, jagage oma kogemusi!
