Kuna mul sattus üle pika aja ette vaba hetk ühes tahtmisega fotosid korrastada, hakkasingi sellega vaikselt tegelema. Ühtlasi vaatan vanu fotoalbumeid läbi ja nii mõnegi foto puhul tekkis mõte: huvitav, kas fotol oleval inimesel endal üldse on see pilt olemas? Huvitav, kas tal paneb ikka veel fotosid albumitesse?
Minu meelest on kurb tõde see, et digi surub üha enam peale ja vähemalt minu tutvusringkonnast ei vaevu suur enamik juba ammu fotosid paberkandjale tegema. Piisab ju sellest, kui need arvutis olemas on ja sealt vaadata saab – näebki suuremalt kui väiksel 10×15 paberitükil.
Mul jooksevad ka parimad pildid screensaverina, aga minu jaoks ei asenda albumeid miski. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan digifotograafiat – see annab mulle hindamatu võimaluse pilte ise oma tahtmist mööda kadreerida ja töödelda. Aga siiski – nii mõnus on neid pärast parimate välja valimist, töötlemist ja paberile trükkimist kronoloogiliselt albumisse paigutada.
Nii mõnus on seda albumit hiljem ise lehitseda ja sõpradele näidata. Kohe teine tera kui ekraani vahtimine.
Kui paljud teist endiselt paberkandjal fotoalbumeid “peavad”?
Ei ole need albumipidajad nii väljasurev nähtus veel. Mina lasen ka mõned korrad aastas paremad pildid paberile panna ja sätin albumisse. Albumi lehtitsemine ja sellega seostuvad emotsioonid/mõtted on hoopis muud kui need, mis arvuti ees tekivad.
Ja lisaks on tänapäeval jätkuvalt kombeks armsatele inimestele albumeid kinkida, kus sees pildid olulistest hetkedest ning inimestest.
Hmm, minul kadus albumikomme Londonisse kolides. Ehk ühel hetkel, kui on oma kodu ja ei pea asju kukil ringi tassima, siis miks ka mitte. Mingi ilgem albumipede ei ole ma samas kunagi olnud. 😛
koik head pildid panen ka albumisse, lehitsen kogu aeg. topelt ei karise…
Albumist pilte vaadata on hoopis teine tera kui arvutist. Albumiga kerib end diivanile kerra ja sirvib ja meenutab… (Ok, läpakaga saaks sama teha, aga see pole ikkagi see õige tunne.) Ma üritan ka vahelduva eduga pilte paberile lasta, vahepeal saatsin terve posu ilmutamisse, aga see projekt jäi toppama, viitsimine sai otsa ja ootab uut indu.
Albumit kui sellist pole, aga kord paari kuu tagant saab paremaid pilte ilmutatud küll. Pilti päriselt käes hoides on hoopis teine tunne ka.
minul on küll albumid paberpiltidega. iga paari kuu tagant lasen pildid paberile, sest pikema aja tagant on väga suur töö neid sorteerida.
paberpildid ei kao kuhugi!