Käisime täna Rimis, sest seal oli soodushinnaga virsiku- ja ploomimahl. Kuna me sinna muidu kunagi ei satu, siis ostsime kohe PALJU – kokku kaheksa pakki. Kolm liitrit piima, liiter keefiri ja muud nipet-näpet veel lisaks. Vaene Mees, kes need kõik koju pidi vedama… Aga mahla pealt säästsime kokku mingi kahekümneviieka 😛
Ringi vaadates tekkis taas kord küsimus, mille järgi need poed ikkagi oma hindu panevad. Balbiino liitrine vaniljejäätis näiteks, mis maksab Maximas 13.80 ja Rimis 27.50. Või siis see Alpenrose kaubamärk. Ok, ma saan aru, et seda tehakse spetsiaalselt Rimile ja Säästukale, aga no kuidas kurat see nii palju odavam tulla saab, kui tootjafirma ja piim ise on täpselt samad? Tavaline punases pakendis Tere piim oli sealsamas kõrval 10.20 (mis Comarketis jällegi ainult 6.90). No ja siis muidugi veel Rimi enda pabertaskurätid (oma tooted peaks ju alati kõige soodsamad olema?) – uurisin ja puurisin, aga oli tõesti 23 krooni kümme pakki. Nagu mis mõttes? Kõrvalt sai mingi teise firma omi 13 krooni eest (no ja Maximas saab nagunii 10 eest). Mis mõte neil omanimelistel toodetel siis üldse on? Rimi kaubamärk pole salvrätitootjate hulgas just erilise eelisega. Või on need midagi erilist, teistest teistsugust, et nii palju maksavad?
Minu mõistus ei võta.
Muuseas alustasin jaanuarikuu kuludest kokkuvõtete tegemist, kogusumma oli 10 890 krooni. Kahe peale päris vähe, sellest 6800 oli nagunii üür-kommunaal-nett-mobiil. Pakk mähkmeid (ainus kulu lapsele), läpaka juhtme parandus, hambaarst ja muud nipet-näpet kokku ka umbes 1000… Seega toidule läks ilmselt 3000 ringis (ei jõudnud statistikaga lõpuni).
Vaatasin oma 2006. aasta kokkuvõtet. Toona on toiduraha kuus olnud 558-1670 krooni, keskmiseks jäi 1146 krooni kuus. Igasuguste maksude peale läks olenevalt aastaajast (loe: kütte hinnast) umbes 2000-2600 krooni kuus. Elasin ka siis kahetoalises, mis oli pealegi praegusest tunduvalt suurem, nii et hinnatõus on märgatav. Aga sellest küll esmapilgul aru ei saa, kuhu kõik mu palk siis tollal kadus – teenisin ju ikka mõnevõrra rohkem kui 5000 krooni kuus, aga ikka olid pidevalt näpud põhjas ja makaronid potis 😀
Nojah, söögiga koonerdasime see kuu ikka korralikult (ehkki oleks veel rohkem saanud), ema oli vahepeal neli päeva siin ja ostis süüa, külalised on ka käinud koogikuhjadega 🙂 Ainult omade jõududega oleks rohkem raha läinud. Nii et toidu hinna kallinemise kohta ei oska Eestist poolteist aastat eemal olnuna veel midagi asjalikku öelda.
Muust huvitavamast statistikast nii palju, et Kaubahalli Comarketis käisime jaanuarikuu jooksul 14 korda, Maximas ja turul neli korda, Kaubamajas kaks korda. Raha kulutamise seisukohalt aga läks Maximasse 1500, Comarketisse 600 ja turule 350 krooni. Ülejäänu jäi muudesse juhuslikesse tee peale jäänud poodidesse (Konsum, Õnnelik juhus, Pizzapood, Siilu pood), kust sai möödaminnes hädavajalikku (eelkõige piima) ostetud. Piima ostsime 45 liitrit, kokku sai seega tarbitud vähemalt 50 (oleks varem pähe tulnud, oleks kirja pannud, palju ema tõi – statistikahull, nagu ma olen).
Sihuke lugu siis.
Aga kui järgmine kord Maximasse lähen, teen endale Aitäh kaardi. Vot nii.
—
Ilmselt pole sugugi mõistlik avaldada nii täpselt oma kulutusi ja korteri fotosid ja muud taolist, aga hea tava kohaselt ei räägita avalikult palganumbritest, mida ma ka kunagi otseselt teinud pole ning kuniks me oma säästuelu elame, ei näe ma ülejäänus probleemi. Võimalikud kurjamid, kelle siia sattumise võimalust ma nagunii ei usu, loeksid välja ainult seda, et meilt tõepoolest pole mitte midagi välja petta ega varastada 😀 Ja üürikorterile, kust me nagunii mingi hetk välja kolime, on see ainult hea reklaam!