February 2009

Kuna Plika ei olnud kella üheksa paiku seda nägugi, et tahaks magama jääda, panin ta tegelustekile, et ta seal ennast väsitaks. Tegelesin ise vahepeal natuke muude asjadega ja kui uuesti tema poole vaatasin, oli ta suutnud ennast teki keskelt kuidagimoodi sinna nurka nihverdada – mina panin ta KESET tekki, täpselt samas suunas oli pea, aga lõua all oli beež lapike, mis ka fotolt näha.

Kõhu peal ringiratast keerutab ta ennast juba mõnda aega, aga niiviisi edasi pole küll minu mäletamist mööda suutnud varem liikuda. Proovisin ta keset tekki tagasi tõsta, et näha, mis ta siis peale hakkab, aga selleks ajaks oli ta juba väsinud ja jorises, nii et panin selle asemel magama.

Kas see oligi siis nüüd roomamine või? Või ehk tuleks sellist nihverdamist kuidagi teistmoodi nimetada? Ma ju ei näinud, kuidas ta seda täpselt tegi…

—

Kaks hirmpõnevat asja täidavad hetkel mu meeli (nii et mingit üldist mulli ja ülevaadet pole tuju ega kannatust kirjutada), aga need on liiga isiklikud, lisaks veel üldised ja kaheldavad, ei saa mitte avalikult rääkida. Need sõbrad, kellega tahaks rääkida, on nagu kiuste just sel nädalavahetusel raskesti kättesaadavad (loe: pidevalt offline). Oeh!

vol 1

Jube lahe on jälgida, kui kiiresti Plika tugevamaks muutub. Veel mõni aeg tagasi oli maksimaalne kõhuli oleku aeg viis minutit, siis oli väss peal ja viuviu üle toa – nüüd chillib ta kõhuli kordi kauem, nätsutab kõike, mis suu ette jääb ja keerutab ennast kõhu peal tegelustekil ringi (eile õhtul näiteks suutis ta ennast üle poole maa ringi keerata, päris algusasendisse tagasi siiski mitte).

Kuna laps oli tolle esimese pildi tegemise ajaks juba tubli poolteist tundi üleval olnud, tuli viie minuti pärast väsimusenutujoru, nii et pärast sülle võtmist ja kaks minutit mööda tuba ringi marssimist avanes juba selline vaatepilt 🙂

Eks me näe, kes enne ärkab 😛