Ja veel ökomõtteid

Õigemini see üks mõte, mis eile veel voodiski peas keerles.

Igavene küsimus: kas tavalised Eestis toodetud makaronid (kui selliseid üldse leidub) või Saksamaa mahemakaronid? Kas Kalevi šokolaad või Saksamaa mahešokolaad?

Arutasime seda asja Mehega ja jõudsime üsna koheselt ühisele järeldusele: meie jaoks tähendab öko eelkõige kohalikku, eriti toidu puhul. Kõige eelistatum on muidugi mahekaup, aga selle sortiment on siiski piiratud. Ja kuna Eesti on nii väike, siis ma ei usu, et siin millegi tootmisel väga räiget keemiat või orjatööjõudu kasutada saaks 🙂 Kui mingite konkreetsete toodete kohta taoline ebameeldiv info peaks avalikkuse ette jõudma, siis saaks neid muidugi vältida, aga vaikimisi on Eesti toode ikkagi üle kõige.

Ehk siis kahtlemata Eesti makaronid ja Kalevi šokolaad. Kui leiaks mõne kodumaise ökošokolaadi, mis tõesti maitseks, oleks rõõmuga nõus ka rohkem maksma ja seda ostma. Ökomessilt ostetu meile nimelt suuremat ei meeldinud, seda just maitselt. Maris sõi küll rõõmuga 😀

Ahjaa, muidugi on ükskõik mis toodete puhul üks tähtsamaid valikukriteeriume nende värskus ja loomulikkus, kahjulike lisaainete puudumine. Leidsime just eile roheline24 lehelt listi E-dest, mida vältida – ja see paistis vähemalt peale vaatamisel olevat põhjalikum kui Epu raamatus ära toodu. Kirjutan üles ja panen rahakotti, et poes näpuga järge ajada – lõpuks ehk kuluvad pähe ka 🙂

Kui kodumaise päritoluga toodet pole, eks siis tuleb uurida, milline olemasoleva toote tootja on meile kõige lähemal. Kui mul on valida samalaadse Soome ja Läti toote vahel, siis toetaks iga kell pigem lätlaste majandust, kui just hinnavahe oluliselt soomlaste kasuks pole. Samas ostaks pigem Soome mahetoote kui lätlaste tavalise…

No ja sellised asjad, mida nagunii Eesti lähedalt ei saa, kasvõi eilne näide aprikoosidega – neid võib vabalt mahedana osta, transport on ju nii ehk naa.

Mis puutub ülejäänud kaupadesse, siis kodumaise eelistamine on võimaluse piires ikka esikohal. Eile sai just arutatud, kas valida kodumaine Mayer või naabrite mahe Minirisk – Mayer jäi nagu peale, ehkki lõppkokkuvõttes jõudsin selleni, et tavaliselt on poes, kust parajasti pesupulbrit osta tahan, ikka ainult üks neist kahest, siis pole nagunii valikut. Mõlemad sobivad, aga kui kumbagi pole, siis lähen küll pigem teise poodi kui ostan Arieli.

Ja ega sellest üle ega ümber saa – hind ON oluline. Kõik mahetooted pole õnneks tavalistest väga palju kallimad, neid võib endale vabamalt lubada. Aga enne neli korda kallima suhkru ostmist mõtlen järele küll – seni pole ausalt öelda ostnud, järgmine kord äkki isegi ostan. Nojaa, nagu ka mainitud sai, siis puhtalt tervise seisukohast oleks muidugi kõige mõistlikum suhkru kasutamist üldse vähendada ja see näiteks meega asendada 🙂

Igal juhul – just toit on see, mille puhul ma olen kõige rohkem nõus peale maksma. Jättes kõrvale orjatöö ja muu taolise, siis see, mida me suhu paneme, võiks ometigi olla võimalikult värske, tervislik ja lisaainetevaba. Enda ja oma lähedaste tervisesse tasub investeerida.

Ah, mul on ikka ütlemata hea meel selle koolituse üle – mul oligi vaja meeldetuletust, mis paneks mind jälle sellele kõigele mõtlema, olin vahepeal liiga mugavaks läinud. On hea kogu aeg asja sees olla ja aktiivselt kaasa mõelda – muidu tolmuvad aju ökorakud täitsa ära 😛

Kaja Keskülale saatsin ka just uuesti meili, seekord kindlalt õigele aadressile. Näis, kas õnnestub lõpuks tema listi saada.

1 thought on “Ja veel ökomõtteid”

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.